Kuni 1992. aastani inventeeriti selle metoodika alusel valdavat osa Eesti metsadest 10 aastase tsükliga ning kogutud inventeerimisandmete alusel valmisid ka ülevaated metsavarudest. Hiljem on regulaarselt inventeeritud ainult riigimetsi, kuid erametsade inventuur on sõltunud nende registreerimisest maakatastris, omanike huvist metsi majandada ja ka vajalike rahaliste vahendite olemasolust. Kõik lausinventeerimisega kogutud metsaandmed kantakse metsaressursi arvestuse riiklikku registrisse (Metsaregistrisse). Saamaks kõiki metsi hõlmavat ja aktuaalset ülevaadet Eesti metsavarudest, alustati 1999. aastal statistilise metsainventuuriga (SMI). Statistiline metsainventeerimine on valikuuring, millega saab operatiivselt ja ökonoomselt teavet metsade kohta. Meetod võimaldab objektiivselt jälgida metsas toimuvate protsesside dünaamikat riigis tervikuna. SMI põhiülesandeks on metsade kirjeldamine koos selles toimuvate muutustega, samuti ülevaate andmine raietest
Pääste- ja keskkonnaasutused vajavad lisaks paberkaartidele ka digitaalseid metsatulekaitsekaarte. 7.2 Valmistada aktualiseeritud Harju-, Ida-Viru-, metsatulekaitsekaardid paberil ja Tartu- ja Põlvamaa. digitaalselt suure ja keskmise metsade tuleohuga maakondadele. 7.3 Tekitada metsaregistrisse metsa Eesti. tulekaitserajatiste kaardikiht. Tuleohuklassid ,,Vastavalt metsa läbikuivamise astmele eristatakse Eestis viit tuleohuklassi: · I tuleohuklass süttimisoht puudub, · II tuleohuklass süttimisoht on väike, · III tuleohuklass süttimisoht on keskmine, · IV tuleohuklass süttimisoht on suur, · V tuleohuklass süttimisoht on erakordselt kõrge."39
annaabi.ee 
