Metsakuklased Metsakuklaste liigid Palukuklane Laanekuklane Arukuklane Liivakuklane Karukuklane Kännukuklane Veerekuklane Metsakuklast tuntakse meil arvatavasti kui mitte nimepidi, siis vähemalt välimuse järgi. See on meie metsade tavaline sipelgas. Ta pesi, suuri okstest ja okastest koonilisi kuhilaid, leidub metsades sageli. Need ehitised on omapärased ja nendes toimuv elu väga huvitav. Metsakuklastele on pühendatud palju suurepäraseid raamatuid. Metsakuklaste söök Metsakuklaste toiduks on: Taimede seemneid Lehetäide nested Metsaputukate vastsed ja valmikud Lehetäide nested on kuklaste tähtsaimad suhkru allikad. Suve jooksul koguneb kuklase pessa sadu kilogramme nestet. Metsakuklase pesa Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase
lõpuni, sest pinnas püsib kauem soojana. Kuklased ehitavad puujuurte ümber isegi turvalised "tun-nellaudad", mis on pesaga ühendatud pinnasekäikude abil. Lautasid õhutatakse, puhastatakse mullast ning kui pere toiduvajadused suurenevad, siis ka pikendatakse mööda puujuuri. Lehetäikolooniaid kaitstakse röövputukate lepatriinude, kiilassilmade jt. eest. Looduse poolt pakutavast toidust ei piisa meie puistutes elavatele metsakuklastele, eriti siis, kui sipelgate arvukus on väga suur nende biomass võib tõusta 300 kg/ha. Seetõttu on meie regiooni sipelgad leidnud sobivaima väljapääsu, "kodustades" lehetäisid, neid kasides ja vaenlaste eest kaitstes. Mõned murelaseliigid ehitavad rohttaimedele lehetäide kaitseks näärmenõrega kokkukleebitud mulla- ja taimeosakestest "lautasid". Võrreldes seenepõllundust viljelevate troopiliste aedniksipelgatega, peavad metsakuklased mõtlema ka toidu
ulatuslike lageraiete käigus hääbuvad kuklaseasurkonnad ei suuda taastuda ühe metsapõlve jooksul endisel kujul. Metsamajandamiskavade koostamine, eriti lageraielankide planeerimisel kaitsealuste metsakuklaste asurkondade territooriumidel, rekreatsiooni- sealhulgas loodusturismi koormuse tõus metsakooslustes, elamuehituse ja puhkerajatiste laienemine Eesti silmapaistvamatesse loodusmaastikesse, uute oluliste häirefaktoritena vajavad tähelepanu ka metsakuklastele kui ohustatud liikide seisukohalt. Inimkoormust on vaja arvestada metsakuklaste asurkondade kaitsekorralduse organiseerimisel olemasolevate rahvusparkide loodus- ja maastikukaitsealadel elavate sipelgate elukeskkonna kaitsel ning soodustamisel. Äärmiselt oluline on hinnata Eestis säilinud metsakuklaste asurkondade seisundit ja inimmõjust tingitud muutuseid. Metsakuklaste seire on aluseks metsakuklase liikide kaitsekorralduskavade väljatöötamiseks
annaabi.ee 
