Hiljem on regulaarselt inventeeritud ainult riigimetsi, kuid erametsade inventuur on sõltunud nende registreerimisest maakatastris, omanike huvist metsi majandada ja ka vajalike rahaliste vahendite olemasolust. Kõik lausinventeerimisega kogutud metsaandmed kantakse metsaressursi arvestuse riiklikku registrisse (Metsaregistrisse). Saamaks kõiki metsi hõlmavat ja aktuaalset ülevaadet Eesti metsavarudest, alustati 1999. aastal statistilise metsainventuuriga (SMI). Statistiline metsainventeerimine on valikuuring, millega saab operatiivselt ja ökonoomselt teavet metsade kohta. Meetod võimaldab objektiivselt jälgida metsas toimuvate protsesside dünaamikat riigis tervikuna. SMI põhiülesandeks on metsade kirjeldamine koos selles toimuvate muutustega, samuti ülevaate andmine raietest. Lisaks metsade kohta kogutavale infole võib registreerida andmeid näiteks maa kõlvikulise jaotuse, bioloogilise mitmekesisuse, mittemetsamaade puidutagavara ja metsastumise kohta. 3
ning põllumajanduslike majandite metsakorraldusega alustati 1956. aastal. Kuni 1992. aastani korraldati kõiki Eesti metsi regulaarselt, kusjuures revisjoniperioodiks oli enamasti 10 aastat. Alates 1993. aastast on regulaarselt inventeeritud jälle ainult riigimetsi, kuid maareformi tulemusena tekkinud erametsade kohta jäi info lünklikuks ning kogu Eesti metsavarudest hakkas ülevaade kaduma. See oli üks peamine põhjus, miks 1999. a käivitati statistiline metsainventeerimine ehk lühendatult SMI. Oma olemuselt on SMI süstemaatiline valikuuring, kus üle Eesti paigutatud väikesepindalalistel ringproovitükkidel tehtud mõõtmiste tulemustena saadud andmed üldistatakse kogu riigile. Proovitükid on paigutatud ruudukujuliste (800X800 m) traktide külgedele, seejuures eristatakse kolme liiki proovitükke: - tagavara proovitükk (vahekaugus 400 m); - kasvukoha proovitükk (vahekaugus 200 m); - raie- ja uuenemise proovitükk (vahekaugus 100 m).
annaabi.ee 
