raadiosaatja abil vastuvõtjale. Tänapäeval on osoonikihi mõõtmistel suureks abiks satelliidid. Esmakordselt püüti osoonikihti kosmosest jälgida 1960-ndate aastate lõpus. 1967 aastal lasti orbiidile USA orbitaalne geofüüsikaobservatoorium OGO 4 (OGO - Orbiting Geophysical Observatory). Hiljem paigutati kaugeseireinstrumente meteoroloogiatehiskaaslastele "Nimbus 3" kuni "Nimbus 7". Satelliitidelt osoonikihti mõõtvad instrumendid on enamasti eri tüüpi spektrofotomeetrid. Osoonikiht Eesti kohal Eesti kohal mõõdetud osoonikihi aastane varieerumine on jäänud üldiselt lubatud aastaaegade kõikumisest tingitud piiridesse, mis on meie laiuskraadile normaalsed..
Osooni olukord ja seda mõjutavad tegurid autor:aErkki Eessaar vormistas: Merlin-hans Hiiekivi BT I geofüüsikaobservat oorium OGO 4 (OGO - Orbiting Geophysical Observatory). Hiljem paigutati kaugeseireinstrumente meteoroloogiatehiskaaslastele "Nimbus 3" kuni "Nimbus 7". Satelliitidelt osoonikihti mõõtvad instrumendid on enamasti eri tüüpi spektro fotomeetrid. Üks kuulsamaid selletaolisi seadeldisi oli NASA-le kuulunud TOMS (Total Ozone Mapping Spectrometer), mis asus satelliidil Nimbus 7 ja lõpetas töö 1993 aasta kevadel. Selle seadmega on tehtud pikim katkematu osoonikihi m& otilde;õtmine satelliidilt. Satelliit Nimbus 7 kandis ka SBUV (Solar Backscatter
annaabi.ee 
