lipaasid), mis lagundavad neid molekule, mis hüdrolüüsimata kujul rakumembraani ei läbi. Poorid välismembraanis neid läbi ei lase, sest poori diameeter on selleks liiga väike. Lipopolüsahhariidide (LPS) erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused. LPS lipiidosa on toksiline inimesele ja loomadele, põhjustades palavikku, lööbeid ja sokki. Seetõttu nimetatakse LPS kaendotoksiinideks. LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline Värvuvad g(-) Seeneraku kestas on spetsiifilistekskomponentideks kitiin ja beeta-1,3-glükaanid 38. Mida membraan sisaldab? Fosfolipiide ja valke. Rakumembraan (paksus 8 nm) ümbritseb bakterirakku ja on turgori mõjul surutud vastu rakukesta. Mükoplasmadel on rakumembraan rakule välispiirdeks. Membraan koosneb fosfolipiidide kaksikkihist, kus lipiidide hüdrofoobsed "sabad" (rasvhappejäägid) on suunatud
Mingeid erilisi liikumisorganelle pole neil aga leitud. Elektronmikroskoobis paistab nende rakukest nagu tavaline g(-) rakukest. Arvatakse, et peptidoglükaanahelad on fleksi- ja müksobakteritel hõredalt kokku õmmeldud. Erandlikud rakukestad on arhedel. Graampositiivselt värvuvate arhede rakukestast on leitud spetsiifilist peptidoglükaani, nn pseudomureiini. Selles puuduvad D-aminohapped ja muraamhape. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline. Need värvuvad graamnegatiivselt. Halobakterite valgulised rakukestad on püsivad vaid kõrge NaCl sisaldusega keskkonnas. Koosnevad happelistest glükosüülitud valkudest, mis stabiliseerivad Na-ioonid. Madala soolasisaldusega keskkonnas lüüsuvad. Planctomyces ja klamüüdiad. Peptidoglükaan puudub. Rakukest valguline (nn S-kiht). Rakul võib olla välismembraan. Herpetosiphon ja Chloroflexus
annaabi.ee 
