Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda ehk senjööri huvides. Nagu eespool mainitud kujutas rüütel endast raskerelvastuses ratsasõjamehi, kes võitlesid hobuseta ainult erandkorras. Peamisteks ründerelvadeks olid piik, millega püüti vastest sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses. Kaitserelvastus muutus keskajal aga tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega nahast soomusrüü asendus metallist rõngassärgiga millele lisati 13. sajandil nahkne metallplaatidest tugevdatud plaatvest. Muutus aja jooksul ka kaitsekilp. Varakeskkajal ümarad kilbid asendusid ülevalt ümara ning alt teravatipulise kilbi vastu. Hiljem vahetati need kilbid veel pisikeste kolmnurksete kilpide vastu. Kaitsekilpidele maaliti ka perekonna vapp. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed hinnati väga vaprust ja võitluskunsti. Kõgkkeskajal korraldati oma oskuste ja kuulsuse näitamiseks turniire ehk sõjamänge. Loomulikult pandi ennast proovile ka
rinnahoidjad ja korsett. 21.Millist paljastavat riietust,mis leiutati 1946.aastal on kujutatud Rooma mosaiikidel? Bikiinid 22.Milliseid materjale armastati? Siid ja puuvill , (lina). 23.Mida uut võeti kasutusele väärisehete valmistamisel? Kameed( konnakarbist ) , rubiinid , smarakid,safiirid. 24.Milliseid jalanõusid kanti? Sandaalid ja kõrge säärega saapad. 25.Mida tead Rooma sõjaväe riietusest,relvadest ,sümboolikast? Põskedega kiiver, metallplaatidest pantsel õlgadel,nahkpaelad,volditud sellikud,sandaalid, metallitud tallad et ei kuluks, nahast säärekaitsed,matlid suure kapuutsiga. 26.Mida häbeneti Roomas kanda? Püksid,karusnahad, 27.Missuguse suure murrangu tõi ristiusk keha ja rõivaste suhtesse? Hakati keha varjama, 28. Millepoolest erines Bütsantsi tuunika Rooma omast?Varrukad ,tugevast materjalist, varjab keha, kootud kookon ,kaunistatud vääriskividega . 29.Mis värve ja materjale Bütsantsis eelistati,miks
Hõbeda kohta arvati, et sellest on tehtud jumalate luud, ning seda taoti pigem õhukeseks plaatideks ja inkrustatsioonideks, millega kaunistati skulptuure, mööbliesemeid ja nipsasjakesi. Ehiskraed pandi kokku merekarpidest, helmestest, lilledest või kullaga raamitud vääriskividest. Vana riigi ajal kanti selliseid ehteid enamasti kaelakeena või kinnitati nahast või kangast rõiva kaelaväljalõikesse. 18. dünastia päevil muutusid kaelavõrud laiaks, koosnedes kahest kuni neljast reast metallplaatidest- seda võis soodustada metalli endiselt laiem kättesaadavus. Selle ajastu seinamaalingutel kujutatud helmestest käevõrud või nende eeskujud arvatakse pärinevat Lähis- Idast. Ripatsid ja kõrvarõngad olid sageli hiigla suured ning küllap üsnagi rasked kanda. Kuningliku perekonna liikmed kandsid ohtrasti kuldehteid, suurtes kogustes pandi neid neile kaasa ka manalateekonnale. Et see oli hästi teada hauarüüstajatele, on täielikke kuldehete komplekte leitud väga harva
sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis vastavalt kuuluvusega teatud gruppi võis olla keegli või pagoodikujuline või hoopis neljakandiline. Kukalt kaitses rippuv raudkettidest kardin, mis andis ka lisakaitset õlgadele. Rüütli põhiliseks kaitseks oli pikk, reiteni ulatuv öösärgitaoline poolpikkade varrukatega raudrüü. Rikkamad rüütlid kandsid täiendava kaitsena ka käsivarre või säärekaitseid. Pikk rüü koosnes enamasti kas nahksele hamele õmmeldud või needitud metallplaatidest või omavahel läbipõimitud rõngastest. Rüül olid ees ja taga lõhikud, võimaldamaks rüütlil hõlpsasti sadulasse ja sealt maha saada. Raudrüü all pidi rüütel kandma riidest või vildist valmistatud rõivast, mis kaitses teda raudrüü kareduse eest ning pehmendas pihta saadavaid hoope. Küllaltki tihti tekitas halvasti selga sobiv raudrüü vigastusi ja lakkamatuid piinu. Sellist 11. sajandi
ja palju sellest on kahjustatud taastamisel. · Maali hakkati taastama ja puhastama mis võttis aega kuus aastat ja siis kuvati see neli kuud National Gallerys aastal 2005, enne kui naasis tagasi Westminster Abbeysse, kus on see eksponeeritud muuseumis · Suurus on 959 x 3330 mm · On joonistatud tamme puule · Palju puidust elemente · Töö taastamisel puu kullati ja kasutati vääriskive Messingud · Pärinevad 13. sajandist · Koosneb graveeritud metallplaatidest , mis on vormitud ja lõigatud peeneks materjaliks valmis haudadele · Oluline ajaloole kuid paljud hävisid või sulatati üles Inglise kodusõja ajal Seinamaalingud · Kõige olulisemad maalid on pärit 13'ast sajandi lõpust · 14' sajandi maalid Apocalypse ja viimne kohtupäev Chapteri majas on kõige ulatuslikumad Cosmanti tee · Suur kõnnitee suure altari ees on ainulaadne ja tähelepanuväärne objekt
hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega ``Galli kiiver`` ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata). Mõned sõdurid võisid kaasas kanda ka väikeseid viskenooli (plumbatae), aga see ei olnud laialt levinud. (Roman Legions 2012) Pilum (lisa 1) oli umbes 2 meetri pikkune viskeoda, mis koosnes kahest osast. Esimene osa oli puust vars, mis oli umbes pooleteise meetri pikkune. Teine osa oli raudpulk, mis lõppes kidalise teravikuga- see pidi vastase kilbi külge kinni jääma, et vastasel oleks raske oma kilpi käsisteda.
või pudedaid materjale nagu liiv, kruus, õled, saepuru, rohi, puuoksad ja lehed, tekstiilijäätmed, tehiskiud- ja kiled jms. Mõnikord ehitati neist ruumi organiseerivaid instalatsioone, aga vahel eksponeeriti seda lausa juhuslike ja lohakalt mõjuvate vormidena. RICARD SERRA (s. 1939) Ehitas oma taiesed nii vabas õhus kui galeriis omavahel ühendamata, üksteise najale toetuvatest ja oma raskuse tõttu koos püsivatest rohmakatest rebitud servadega metallplaatidest. EVA HESSE (1936-1970) Hesse suurtes installatsioonides võis näha põnevaid ebatavalise materjalide ühendusi. ARTE POVERA Sama tüüpi nähtused levisid ka Euroopas itaalia kriitiku C. Celanti poolt 1967-ndal aastal ARTE POVERA'ks (,,vaese kunst") nimetatuna. Nimetus on täpne, sest eelistati madala prestiiziga, odavaid ja hüljatud materjale. Celanti järgi on arte povera ,,...antikommertslik, ebapüsiv, banaalne ja antiformaalne ning tegeleb materjali füüsiliste
saepuru, rohi, puuoksad ja lehed, tekstiilijäätmed, tehiskiud- ja kiled jms. Mõnikord ehitati neist ruumi organiseerivaid instalatsioone, aga vahel eksponeeriti seda lausa juhuslike ja lohakalt mõjuvate vormidena. RICARD SERRA (s. 1939) Ehitas oma taiesed nii vabas õhus kui galeriis omavahel ühendamata, üksteise najale toetuvatest ja oma raskuse tõttu koos püsivatest rohmakatest rebitud servadega metallplaatidest. EVA HESSE (1936-1970) Hesse suurtes installatsioonides võis näha põnevaid ebatavalise materjalide ühendusi. ARTE POVERA Sama tüüpi nähtused levisid ka Euroopas itaalia kriitiku C. Celanti poolt 1967-ndal aastal ARTE POVERA'ks (,,vaese kunst") nimetatuna. Nimetus on täpne, sest eelistati madala prestiiziga, odavaid ja hüljatud materjale. Celanti järgi on arte povera ,,...antikommertslik, ebapüsiv, banaalne ja antiformaalne ning tegeleb materjali füüsiliste omadustega, eriti
annaabi.ee 
