olemusest ning on jõutud järeldusele, et suurem osa sellest on metafoorne. Näiteks mõiste VAIDLUS ja mõistemetafoor ,,VAIDLUS ON SÕDA" näitab metafoori olemust mõista ja kogeda üht liiki asja (sõnastades selle) teist liiki asja kaudu. Veel enam, kogu mõtlemisprotsess on metafoorne - inimesele omane mõistete süsteem on oma ülesehituselt kujundatud metafooride abil - ning see mõjutab viisi, kuidas mõtleme, mida kogeme ja mida teeme. 2. Metafoorsete mõistete süsteemsus Metafoor on oma olemuselt kogemuslik ja kultuuriline. Me ei kasuta väljendeid millestki rääkimiseks juhuslikult, vaid nende tähenduse tõttu ja kuna metafoorne mõiste on loomult süsteemne, on süsteemne ka keelekasutus, mida me mõiste teatud aspektist kõnelemiseks kasutame. Metafoorist ,,AEG ON RAHA" tuleneb, et AEG ON PIIRATUD RESSURSS ning sellest omakorda, et AEG ON HINNALINE VARA. Aja seletamine raha kaudu tuleneb meie
kuidas loomad tõlgendavad ümbritseva keskkonna elemente, kuidas nad seda keskkonda tajuvad. Liigisisene ja liikidevaheline kommunikatsioon: liigisisesel isenditel kindlamad mehhanismid, liikidevaheline – teise liigi tähenduslike aspektide tõlgendamine, lähtuvalt reeglitest, mis tõlgendaja omailmas kehtivad. D. Martinelli – antropoloogiline zoosemiootika Need viisid, mis suhestuvad sellega, millised on meie endi teadmised loomade elust, võivad olla väga erinevad, kui mõelda metafoorsete kirjelduste peale (nt ülikool kui sipelgapesa, mesilastaru), siis ilmselt on mingi alus all, aga suur hulk selliseid kultuurilisi narratiive hälbivad väga suuresti loomade tegelikust käitumisest. Inimeste kujutlused loomadest representatsioonide kaudu (nt hundi jõhkrus, rebase kavalus) võivad mõjutada inimeste käitumist loomadega, loomakaitsesse suhtumist jne. Zoosemiootikuid huvitavad loomadega seotud tõlgendused sedavõrd, kui need on seotud loomade enda kommunikatsiooniliste
· Metafoor on ennekõike kontseptuaalne, konvetsionaalne ning osake tavalisest mütte- ja keelesüsteemist. ,,Lühidalt öeldes ei peotu metafoor keeles, vaid viisis, kuidas me üht valdkonda läbi teise kontseptualiseerime". · Ennekõike võetakse kriitiliselt vaatluse alla traditsiooniline figuratiivne-sõnaline eristamine. See on seotud M.Reddy töödega 1979. kes avastas keeles üüratu metafoorsete ülekannete pagasi. · Arvati, et on olemas sõna-sõnalised semantilised ühendid, mis pole semantilised. Nüüd on selge, et see sõltub kasutuskontekstist ja sellest, kuidas me neid sõnu kasutame. Mida rohkem konkreetsest/füüsilisest kontekstist sõna eraldub, seda enam on kogu kõne inimese puhul metafoorne. · Meie mõistus on olemuslikult kehastunud. konkreetsetes suhtlussituatsioonid hakkavad mõjutama meie keelekasutust.
(erikeelest, mida täiskasvanud kasutavad lapsega suhtlemisel). Sellised sõnad on reeglina lapse jaoks emotsionaalselt olulised, häälikkoostise poolest aga lihtsad (auh-auh, mamm— mari, mõmm-mõmm jne). Uute sõnade edasine omandamine teiste kõnest nõuab lapselt järjest täpsemat foneemikuulmist, normile lähenevat hääldamist ning sõnaga tähistatud objektide- nähtuste tunnetamist (vastavaid kujutlusi). Kuid üsna varsti puutub laps kokku ka tähenduse metafoorsete ülekannete ning sõnatuletustega. Kui kujunevad vastavad üldistused nimetatud nähtuste seaduspärasustest, avaneb lapsel kaks uut võimalust: 1) kasutada varem omandatud sõnu uutes (ülekantud) tähendustes; 2) moodustada (liita, tuletada) ise sõnu. Lapse kõne uurijaid huvitab ka laste sõnatähenduse areng. Küsimuse lahendamisel on kindlasti suure panuse andnud L. Võgotski, kes lähtus seisukohast, et sõnatähenduse
annaabi.ee 
