kehapiirkonda - karikas ja haarmed. Karikas on topsikujuline keskne osa, mis asetseb suusmisest ehk oraalsest küljest allpool ja mis on suunatud aluspinnast eemale. Enamik organeid on paikneb karikas. Nii suu kui pärak avanevad oraalsel küljel - see on meriliiliatele iseloomulikuks tunnuseks. Pärak on kergesti eristatav seetõttu, sest see asetseb luustunud koonusel oraalse külje suhtes perifeerselt. Haarmed on pikad käetaolised pikendused karika küljes, mida meriliilia kasutab toitumisel. Igal haarmel on rida lühikesi harusid mõlemal küljel, mida nimetatakse pinnulateks. Pinnulate ülesandeks on toitu püüda. Osadel krinoididel on ka kolmas kehaosa- vars. Varrega kinnitub loom substraadile. Vars koosneb üksteise otsas asetsevatest lubiplaatidest ning varred on ühtlasi levinud fossiilideks lubjakivides [4]. Veel üheks silmapaistvaks osaks paljudel meriliiliatel on pikad varre alaosast väljaulatuvad osad - risoidid
liigestamisel juhtkivististena. Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad, taimede üleminek maismaale oli väga vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist. Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu. Meriliiliad on pähikust ehk napast (joonis) ja sellest ülepoole ülatuvatest käsihaarmetest koosneva lehvikutaolise kehaga okasnahksed. Osadel on ka vars (joonis), millega meriliilia kinnitus põhjale, varretud olid võimelised ujuma ja roomama. Pikkus koos varrega on kuni 1 meeter, väljasurnud liikidel kuni 2 meetrit. Vanimad meriliiliate kivistised on leitud Alam- Ordoviitsiumist. Kõhrkalu (Chondrichtyes) (haid, raid jt) eristab luukaladest neile iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. Algelisemateks kõhrkaladeks olid Devoni ajastul elanud rüükalad, kes on oma nime saanud nende keha katva paksu monoliitse rüü järgi.
molluskid) Bakterid koloniseerivad detriiti ja ka setteid. Setete sees olevad loomad on infauna ja setete peal epifauna. Rõngasusse esineb orgaanikarikastes setetes. Magevee süvavee elustik: palju väheharjasusse, rõngussid, kahetiivaliste putukate vastsed, koorikloomad ja limused Mere süvavesi: hulkharjasussid domineerivad ookeani mudastes setetes, okasnahksed (meriliilia, merekurgid, käsnad), koorikloomad (müsiidid, isopoorid, röövtoidulised kalad angerjas.. moodustub mobiilne fauna ehk liikuv fauna), gammarused ehk kirpvähid raipetoidulised, kalmaarid, kaheksajad, röövtoidulised kalad tippkiskjad. Kohastumised: süvavee liikidel on aeglane ainevahetus kasv on tagasihoidlik kohastunud eluks madala temperatuuri ja tagasihoidliku toidulauaga
Eesti keeles kannab see nime hiljusesoonestik, so hingamiselundina (jm) talitlev kanalistik. Koosneb ringkanalist, selle harudest, ning keha suumisel küljel, hiljusevagudes, hulgast hiljusejalakestest, igaühe juures väike kupal ehk ampull. See süsteem on hüdrauliline liikumisvahend, kui iga jalake on kleepuv iminapp. Võib peent toitu koguda ja piki vagusid suhu saata. Ühtlasi hingamis- ja ringeelund. Süsteemi ühendab mereveega kivikanal ja selle lõpus peeneurbeline kiviplaat. 74. Meriliilia ainsad varrelised okasnahksed, vars kinnitub karika suuvastasele küljele, toes lubiplaatidest, mille pind täiskasvanul paljas. Pikk vars,kiiri servadel viis, mis on enamasti harunenud, servades suguudemed, suu karika keskel, pärak selle serval,kiviplaadi asemel urbed. Meritäht lameda, enamasti 5 kiirega röövloomad, veresoonkond nõrgalt arenenud, hingamine ja eritamine läbi hiljusejalgade, naha sees lubiplaadid, millest lähtuvad kehaseinast
annaabi.ee 
