.. 2 cm allapoole anuma ülemisest äärest. 2. Kontrollige, et torus B poleks õhku. Õhu olemasolul tõusevad õhumullid reservuaari A, kui pigistada ühendatavat kummivoolikut. 3. Mõõtke katse algul veesamba kõrgus h1. Avage kummitoru sulgev näpits ja laske vett voolata anumasse D. Jälgige, et katse lõpus vedeliku nivoo jääks reservuaari A. 4. Sulgege näpits ja mõõtke veesamba kõrgus h2. 5. Väljavoolanud vedeliku ruumala V määrake mensuuriga. Tulemused kandke tabelisse. 6. Kuna vedeliku sisehõõrdetegur oleneb temperatuurist, siis tuleb mõõta ka väljavoolanud vee temperatuur. 7. Arvutage sisehõõrdetegur ja tema viga. Mõõdetav suurus Mõõtarv ja ühik Absoluutne viga Veesamba kõrgus h1 katse algul Veesamba kõrgus h2 katse lõpul Keskmine kõrgus Kapillaari pikkus l Väljavoolanud vee ruumala V Kapillaari raadius r Voolamise kestus t Vee temperatuur
Mõõtke katse algul veesamba kõrgus h1 kapillaari alguseni. Vertikaalse kapillaartoru korral tuleb kõrgus mõõta kuni kapillaartoru lõpuni. Avage kummitoru sulgev näpits ja laske vett voolata anumasse D. Jälgige et katse lõpus vedeliku nivoo jääks reservuaari A. 4. Sulgege näpits ja mõõtke veesamba kõrgus h2 . 5. Väljavoolanud vedeliku ruumala V määrake mensuuriga. Tulemus kandke tabelisse. 6. Kuna vedeliku sisehõõrdetegur oleneb temperatuurist, siis tuleb määrata ka väljavoolanud vee temperatuur. 7. Arvutage sisehõõrdetegur ja tema määramatus. Vedeliku sisehõõrdeteguri määramine Mõõdetav suurus Mõõtarv ja -ühik Määramatus Veesamba kõrgus h1 katse algul Veesamba kõrgus h2 katse lõpul h1+ h2
5. Seejärel võtsin termomeetri veest ja katkestasin elavhõbedasammas kapillaari ning tagareservuaari ühenduskohas. Selleks hoidsin termomeetri ülaosa vasakus käes ja lõin parema käega vasakule randmele. 6. Kaalusin tehnilistel kaaludel keeduklaasi, klaaspulga ja seguri. 7. Ampulli kaalusin tehnilistel kaaludel alguses tühjalt ja siis koos soolaga. 8. Ainet võtsin ~6 g. 9. Keeduklaasi valasin destilleeritud vett, mille hulga mõõtsin mensuuriga. 10. Vett kas soojendasin või jahutasin kuni saavutasin vajaliku temperatuuri. 11. Keeduklaasi asetasin metallanuma põhjas asuvale korgitükile. 12. Kalorimeetri sulgesin kaanega. 13. Läbi kaane panin ampulli, Beckmanni termomeetri ja seguri. 14. Ampulli asetasin klaaspulga, mida kasutasin ampulli purustamiseks. 15. Vett kalorimeetris ühtlaselt segades jälgisin temperatuuri muutumist iga minuti järel.
kalorimeetrisse valatud vee temperatuuri valik. Antud katses uuritav sool neelab soojust. Seejärel seatakse töökorda Beckmanni termomeeter, toatemperatuur oli 24 C0, seega termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur peab olema 27 C0. Seejärel kaalutakse tehnilistel kaaludel keeduklaas, klaaspulk, segur ja ampull tühjalt ning koos ainega. Ainet võetakse ca 6 g. Keeduklaasi valatakse toatemperatuuril destilleeritud vett, mille hulk on mõõdetud mensuuriga (400 ml). Kalorimeeter suletakse kaanega. Läbi kaane pannakse ampull, Beckmanni termomeeter (keskmine ava) ja segur. Ampulli asetatakse klaaspulk, mida kasutatakse ampulli purustamiseks. Vett kalorimeetris ühtlaselt segades jälgitakse temperatuuri muutumist iga minuti järel. Kui temperatuuri muutumine on ühtlane, alustatakse algperioodiga (10min). Üheteistkümnendal minutil purustatakse ampull. Kaheteistkümnendal ja järgnevatel minutitel jälgitakse jälle temperatuuri muutumist
Kaalutakse tehnilistel kaaludel keeduklaas, Katse lõpul tehakse kindlaks lahusesse klaaspulk ja segur. Ampull kaalutakse ulatuva termomeetri ruumala. Selleks samuti tehnilistel kaaludel ± 0,02 g sukeldatakse termomeeter veega täpsusega enne tühjalt ja siis koos ainega. mõõtesilindrisse sama sügavale kui katse Ainet võetakse ca 6 g. Keeduklaasi ajal kalorimeetris. valatakse destilleeritud vett, mille hulk on mõõdetud mensuuriga (ca 400 ml). Vett Lahustuvussoojuse arvutamiseks leitakse kalorimeetri soojusmahtuvus, s.o. soojushulk, mida on vaja kalorimeetri temperatuuri tõstmiseks 1 0C võrra: C = clgl + c2g2 + c3v + c4g4, kus C - kalorimeetri soojusmahtuvus, c1 - klaasi erisoojusmahtuvus 0,80 J · g -1 · K-l, g1 - klaasesemete (ampulli, seguri ja pulga) mass g, c2 - vee erisoojusmahtuvus 4,18 J
Seejärel võetakse termomeeter veest ja katkestatakse elavhõbedasammas kapillaari ning tagavarareservuaari ühenduskohas. Selleks hoitakse termomeetri ülaosa kindlalt vasakus käes ja lüüakse parema käega vasakule randmele. Kaalutakse tehnilistel kaaludel keeduklaas, klaaspulk ja segur. Ampull kaalutakse samuti tehnilistel kaaludel ± 0,02 g täpsusega enne tühjalt ja siis koos ainega. Ainet võetakse ca 6 g. Keeduklaasi valatakse destilleeritud vett, mille hulk on mõõdetud mensuuriga (ca 400 ml). Vett kas soojendatakse või jahutatakse 0,5 -1 kraadi võrra vastavalt vajadusele. Keeduklaas asetatakse metallanuma põhjas asuvale korgitükile. Kalorimeeter suletakse kaanega. Läbi kaane pannakse ampull, Beckmanni termomeeter (keskmine ava) ja segur. Ampulli asetatakse klaaspulk, mida kasutatakse ampulli purustamiseks. Segur liikugu vabalt üles-alla, puutumata Beckmanni termomeetrit või ampulli. Termomeetri elavhõbedaanum
cm allapoole anuma ülemisest äärest (skeem) 2. Kontrollin ,et torus B poleks õhku. Õhu olemasolul tõusevad õhumullid reservuaari A , kui pigistada ühendavat kummivoolikut. 3. Mõõdan katse algul veesamba kõrgus h1. Avan kummitoru sulgev näpits ja lasen vett voolata anumass D. Jälgin ,et katse lõpus vedeliku nivoo jääks reservuaari A. 4. Sulgen näpits ja mõõdan veesamba kõrgus h2. 5. Väljavoolanud vedeliku ruumala V määran mensuuriga. Tulemused kannan tabelisse. 6. Kuna vedeliku sisehõõrdetegur oleneb temperatuurist ,siis mõõdan ka väljavoolanud vee temperatuur. 7. Arvutan sisehõõrdetegur ja tema määramatus. 3. Arvutused koos määramatusearvutusega. Liitmääramatuste leidmine (kui kordusmõõtmised puuduvad A-tüüpi mõõtemääramatust ei hinnata): U C x U B x m 2 U B x l 2 ep U B x m t
m rasva kaalutis, g. FFA = 0,25 * 0,1 * 1 * 282 * 100 / (100*2,5) = 0,282 % Järeldused Happearv on toidurasvade üks põhilisemaid kvaliteedinäitajaid, mis iseloomustab vabade rasvhapete sisaldust toidurasvas, sain selleks 0,5611 mg KOH. Rafineeritud õlis võib FFA väärtus olla maksimaalselt 0,3 %, minu tulemus oli väga lähedal maksimumile. Joodiarvu määramine Töö käik Kaalusin koonilisse kolbi 0,3g rapsiõli, lisasin mensuuriga 15 ml etanooli, soojendasin vesivannil (50-60°C) õli lahustumiseni ja jahutasin toatemperatuurini. Lisasin täpselt 20 ml 0,2 n joodilahust ja 200 ml leiget ( 25-30°C) destilleeritud vett. Sulgesin kolvi korgiga, loksutasin energiliselt ja jätsin 5 minutiks pimedasse reageerima. Joodi ülehulga tiitrisin tagasi 0,1 n Na2S2O3-ga, kuni lahus muutus õlgkollaseks, lisasin 3 tilka tärkliselahust ja jätkasin tiitrimist lahuse sinise värvuse kadumiseni. Analoogsetes tingimustes tegin
JOODIARVU MÄÄRAMINE Joodiarv iseloomustab rasva küllastamatuse astet. Mida rohkem on rasva koostises küllastamata rasvhappeid ja mida rohkem on rasvhappe molekulis kaksiksidemeid, seda kõrgem on joodiarv. Joodiarvu väljendatakse joodi massiga grammides, mis kindlates tingimustes ühineb 100 g rasvas olevate küllastamata rasvhapetega. Töö käik Tahke rasv (või, margariin) Koonilisse kolbi (250 ml) kaalutakse 0,2-0,25 g rasva, lisatakse mensuuriga 10 ml etanooli, soojendatakse vesivannil (50-60°C) lahustumiseni ja jahutatakse toatemperatuurini. Lisatakse täpselt 5 ml 0,2 n joodilahust ja 50 ml leiget (25-30°C) destilleeritud vett. Kolb suletakse korgiga, loksutatakse energiliselt ja jäetakse 5 minutiks pimedasse reageerima. Joodi ülehulk tiitritakse tagasi 0,1 n Na2S2O3-ga, kuni lahus muutub õlgkollaseks, lisatakse 3 tilka tärkliselahust ja jätkatakse tiitrimist lahuse sinise värvuse kadumiseni
m rasva kaalutis, g. FFA = 0,15 * 0,1 * 282 * 100 / (1000*3,27) = 0,1296 % Järeldused Happearv on toidurasvade üks põhilisemaid kvaliteedinäitajaid, mis iseloomustab vabade rasvhapete sisaldust toidurasvas, sain selleks 0,2574 mg KOH. Rafineeritud õlis võib FFA väärtus olla maksimaalselt 0,3 %, sellega loen ona katsetulrmused õnnestunuks. Joodiarvu määramine Töö käik 1. Kaalusin koonilisse kolbi 0,25 g sojaõli, lisasin mensuuriga 15 ml etanooli, soojendasin vesivannil (50-60°C) õli lahustumiseni ja jahutasin toatemperatuurini. 2. Lisasin täpselt 20 ml 0,2 n joodilahust ja 200 ml leiget ( 25-30°C) destilleeritud vett. 3. Sulgesin kolvi korgiga, loksutasin energiliselt ja jätsin 5 minutiks pimedasse reageerima. 4. Joodi ülehulga tiitrisin tagasi 0,1 n Na2S2O3-ga, kuni lahus muutus õlgkollaseks, lisasin 3 tilka tärkliselahust ja jätkasin tiitrimist lahuse sinise värvuse kadumiseni. 5
Sellepärast, räägitaksegi et kui elavhõbetermomeeter puruneb tuleks väga hoolikalt kõik tilgad kokku koguda. 1.6 Katsevahendid ja ohutusnõuded Koolis on kõige tähtsamaks keemia töövahendiks katseklaas. (1) Suuremate koguste puhul kasutatakse keeduklaase (2) ja kolbe. Filtreerimisel tarvitatakse lehtrit (3)ja filterpaberit. (4) Tahkeid aineid segatakse ja tehakse peeneks uhmriga.(5) Aurutamiseks kasutatakse portselankaussi. Vedelike ruumala määratakse mensuuriga. (6) 1 2 3 4 5 6 Enamik keemilisi aineid on mürgised ja sööbivad. Neid ei tohi suhu mitte mingil juhul toppida. Kui nuusutata hoidke pudelit ninast eemal ja viipavate liigutustega tõmba õhuvoolu enda poole. Happed ja leelised on väga sööbivad. Kui nad nahale satuvad tekitavad need raskesti paranevaid haavandeid. Kindlasti kui aine satub nahale, tuleb see kiiremas korras ära pesta.
annaabi.ee 
