karistusõigusega. Seetõttu ei puutunud ma seal kokku koostanud lepingute ega hagiavalduste koostamisega, mis olid praktikajuhendi järgi üheks ülesandeks. Siiski koostasin praktika raames mitmeid juriidilise sisuga dokumente. Viimane oli ka minu põhikohustuseks prokuratuuris. Seega kirjutangi aruandes minu poolt koostatud juriidilise sisuga dokumentidest, milledest enimkoostatute kohta on toodud aruande lõpus ka näidised. Samuti annan ülevaate karistusõiguse menetluslikust poolest, millega samuti kokku puutusin. 1. Praktika-asutuse üldiseloomustus Praktika läbiviimiseks valisin avalikus teenistuses oleva asutuse - Põhja Ringkonnaprokuratuuri, mis asub Tallinnas ning mille tööpiirkonnaks on Harju Maakond. Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemissalas olev valitsusasutus, mida juhib Riigipeaprokurör, kellele allub nii Riigi- kui Ringkonnaprokuratuurid.
mitest, millal ta seda taotlust saab esitada.*107 Eelnõu kolmandal lugemisel seevastu väljendas Tunne Kelam Isamaaliidu fraktsiooni seisukohta teatavaks tehes mittenõustumist pakutud laiendamisega: Me ei ole nõus põhiseaduse §-s 142 sätestatud õiguskantsleri funktsiooni muutmisega, sest see läheneb põhisea- duse revideerimisele.*108 Kuna Riigikogu oli põhiseaduse §-s 142 sätestatud menetluslikust raamist väl- jumisest teadlik, kuid otsustas seaduseelnõu seda punkti muutmata siiski vastu võtta, tuleb asuda seisuko- hale, et õiguskantsler võib uue seaduse järgi alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ilma põhi- seaduse §-s 142 sätestatud ettepaneku ja tähtajata. Kas see jääb põhiseadusega ette antud raami, mille ületamisele Tunne Kelam viitas, sõltub sellest, kas põhiseaduse § 142 on seadusandja jaoks dispositiivne või obligatoorne säte
Eelkõige on neil õigus saada informatsiooni oma kohtuasja kohta sh selle kohta, millist informatsiooni teised menetlusosalised on kohtule andnud. Samuti on menetlusosalistel õigus ise kohtuasjas menetlustoiminguid teha, esitada oma seisukohti ja tõendeid, vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele vastu, suunata menetluse käiku taotluste esitamisega ning vaidlustada nii menetlust korraldavaid, kui ka lõplike kohtulahendeid. Kaebeõiguse ulatus sõltub isiku menetluslikust positsioonist. Näiteks on iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigus on oluliselt piiratum hageja kaebeõigusest . Poolte õiguste alla ei kuulu teha taotlusi õiguse kohaldamise suhtes. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-13-06 leidnud, et hageja taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, samuti ei ole lahendi 3-2-1-4-06 järgi ka eelotsuse küsimine mitte menetlusosalise õigus vaid kohtu õigus või kohustus.
Tunnistajalt oodatakse, et ta räägiks seda, mida vahetult tajus - enamasti pole asjakohase tõendina käsitatavad tunnistaja arvamused ja oletused ega ka see, mida tunnistaja on teada saanud teiste isikute vahendusel, st mitte oma vahetu taju kaudu. Selle viimase kohta võib öelda "kuuldus", tunnistajaütlused on sel juhul aga vahendlikuks tõendiks ja KrMS § 66 lg 21 kohaselt üldjuhul ka tõendina lubamatud. Tunnistajaks sobib igaüks, kes asjast midagi teab, kuid sõltuvalt isiku menetluslikust seisundist on mõned rollid tunnistaja omaga siiski ühitamatud. Millised? Ja mida sel juhul tuleks teha, kui isik võiks samas kriminaalasjas olla nii tunnistaja kui ka mingis muus menetluslikus rollis? Üldjuhul on tunnistajal kohustus koostööd teha nii politsei kui kohtuga. Siiski on mõned erandid, kus välja kutsutu saab ütluste andmisest keelduda. Millised need erandid on?
annaabi.ee 
