märtsil 1678 Veneetsias ja suri 28. juulil 1741 Viinis. Tema kuulsaim neljast viiulikontsertist koosnev teos kannab koondnime "Neli aastaaega", mida ma ka kuulasin. 1693. aastal hakkas Vivaldi õppima preestriametit ning ta ka 1703. aastal selleks pühitseti. 1740 aastast oli ta Viinis õukonnamuusik. Nagu paljud tolleaegsed muusikud suri ta vaesena. Peale Vivaldi surma tema looming unustati ning see taasavastati alles 1920. aastatel. Minu arvates oli see üks meloodilisemaid ja kaunemaid kontserte. Need laulud olid nii ilusad ja juba varemgi väheke tuntud ja kusagil kuuldud, aga praegu ma aina kuulan ja kuulan neid, kuna need hakkasid mulle väga meelima. Alguses kartsin küll, et ega ma seda eriti ei viitsi kuulata, aga hoopis vastupidi, ümisesin tuntud viisidele lausa kaasa ja rõõmuga kuulasin seda. Huvitav on kuulata klassikalist muusikat koos nö kujutavate aastaaegadega. Sellel kontserdil tundus olevat selline rahustav toime ehk toimis nagu pingevabastaja
Tsaikovski, Rimski-Korsakovi, Skrjabin ja Glazunovile loomingule pühendatud õhtutel, kus oli tihti kavades ka tema enda muusikat. Saar jätkas intentsiivselt loomingulist tegevust ja pühendumist rahvamuusikasse. Ta õhutas selleks teisigi ning saatis oma sõbrale Peeter Südale kirju kus innustas teda rahvamuusikat kirjutama. 1914.aastal ilmunud Mart Saare teises koorilaulude kogumikus oli juba sees kolmrahvalauluseadet. Uus kogumik sisaldas lihtsamaid ja meloodilisemaid laule, kuna eelmiseid oli kooridel väga raske esitada. 1919.aastal, pärast muusikaõpetjaks olemist Tartu Õpetajate Seminaris, asus ta õppejõuna tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Viljakamaks muutus ka ta loominguline tegevus. Saar oli usinastu töötanud. Kuigi tema looming koosnes peaaegu eranditult väikevormis kirjutatud teostest - koorilauludes, soololauludest ja klaveripaladest. Ja siis 1921.a sügissuvel põles maha maja, kus Mart Saar Tartus elas
annaabi.ee 
