Keskaja muusika
Prantsusmaal ja Walther von der Vogelweide Saksamaal.
Kirikus kasutati keskajal muusika saatmiseks orelit, ilmalikus muusikas aga peamiselt
araabia päritolu pille, nagu fiidel, harf, tamburiin, trompet, põikflööt ja käsitrumm.
Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp trakdaad tekkis 10. sajandil. Mitmehäälsuse
tüüpideks olid veel burdoon, mis on saatehääl ja mida mängitakse mõne lihtsa pilliga;
parafoonia, milles dubleeritakse sama meloodiatmingi intervalli võrra; ja heterofoonia, mis on
ühe meloodia, pisut erinevate variantide kooskõla.
Gooti ajastu muusika langeb 1150 kuni 1250 aastasse. Gooti ajastu silmapaistvaim
koolkond oli Notre-Dame'i koolkond. Pariisis oli kirikulaul tihedalt seotud Notre-Dame'i
katedraali kooli ning ülikooliga, mis oli sel ajal Euroopas suurim ja kuulsaim, sellest ka
koolkonna nimetus. Selle koolkonna silmapaistvaimad heliloojad olid Leoninus ja Perotinus.