aastat. Alguses kasutati noorukit peamiselt abitöödel: ta koristas töökoda ja tõi materjale kätte. Ameti enda õppimine algas hiljem. Siis sai ta näägutada küll meistrilt küll sellidelt. Aga midagi ta siiski õppis. Õppi aja läbinud õpipoiss sai meistriks. Ühel meistril tohtis olla kuni kaks selli ja kaks õpipoissi. Aastate möödudes võis sellist saada meister. Selleks tuli tal oma oskust näitamiseks teha meistri tööd, mida siis vanemad ametivennad hindasid. Kui ka meistrimaks oli tasutud, võeti uus meister tsunfti vastu. Aga ainult siis, kui linnas oli vajadus uute meistrite järele. Muidu võis sell oodata aastaid või jääda selliks elu lõpuni. (Palamets 2005) Vihasoo Lasteaed-Algkool Vladimir Kukarin 5. klass Tsunftid ja tsunftikord Referaat Vihasoo 2014
sajandil muutus see palju keerulisemaks. Õpipoisiks võetud nooruk pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpipoisi isa maksis kinni kõik kulud ja ostis vajalikud riided. Toit saadi meistrilt. Õpiaja edukalt läbinud sai noorukist sell. See toimus läbi kindla tseremoonia. Selli tööpäev oli pikk 14- 16 tundi. Seega polnud sellil peaegu ültse vaba aega. Meistriks saamine oli aga veelgi keerulisem. Kõigepealt nõuti meistritöö ehk sedöövri esitamist. Sellele lisandus veel suur meistrimaks tsunftikassasse. Kandidaadil tuli korraldada tsunftiliikmetele meistrikostitus, mis osutus paljudele sellidele üle jõu käivaks. Et alustada tööd meistrina, oli vajalik ka veresugulus oma seinise meistriga või abiellumine tema perekonda. Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse. Enamikes linnades kehtis ka tsunftisundus, mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegeleda
riiki sealseid töövõtteid ja oskusi omandama. Selli tööpäev kestis varavalgest hilisõhtuni, teinekord 14-16 tundi. Kergendust tõid pühapäevad ja sagedased usupühad. Meistriks saamiseks oli vaja teha meistritöö ehk sedööver. See esitati tsunfti liikmetel hindamiseks. Mõnikord kuulus meistritöösse kolme erineva eseme valmistamine. Teinekord tuli töö teha vanemate meistrite juuresolekul. Meistritööle lisandus küllaltki suur meistrimaks tsunfti kassasse ja meistrikostitus. Vastsel meistril tuli tsunfti liikmetele välja teha rikkalik sööma- ja joomaaeg koos hinnaliste kingitustega. Sell pidi olema ka seisusekohaselt abielus. Elamu ja selle sisustus Elumajad olid enamuses 2 3-korruselised. Alumisel korrusel asus käsitöölise töökoda. Kui tänava laius võimaldas, ehitas käsitööline maja ette veel väikese müügiputka, kui mitte, siis müüs oma toodangut samast töökojast. Eluruumid paiknesid teisel korrusel