IX-X sajandi maalikunstist Lääne- Euroopas annab ettekujutuse miniatuurmaal paljude käsikirjade lehtedel. Kui varem kaunistati peamiselt initsiaale, siis nüüd hakati maalima kogu lehekülge täitvaid pilte, millel kujutati inimfiguure. Maalimiseks kasutati erksaid guassvärve, mida täiendati kulla ja hõbedaga. Üks meisterlikumaid selle aja käsikirjadest on Ada käsikiri. Ka romaani kunstis (X- XII sajandil) oli lisaks freskole ja mosaiigile tähtsal kohal miniatuurmaal. Sageli maaliti terved leheküljed täis reas asuvaid pilte, mis pidid selgitama raamatute sisu.
( ,,Korallid Emajões" ) Paljud Alveri luuletused on keskendunud inimestele ja nende probleemidele, sest Alveri arust kujundavad maailma ja selle saatust peamiselt inimesed. Tema luuletuste põhieesmärk on muuta maailma paremaks. Tal ei kindlat teemat millest kirjutab, aga paljud tema luuletused sisaldavad armastust ja samas ka kurbust. Tema luuletused räägivad igat moodi maailmast. Ta on eesti luule meisterlikumaid sõna- ja vormikasutajaid. Arbujalikud hoiakud ja tõekspidamised jätkuvad tema hilisemaski loomingus, kuid samas läheb Alver kaasa ka uuemale luulele omaste suundumustega. Betti Alveri elus ja loomes on kaks ajaarvamist enne ja pärast Heiti Talvikut.Tema jaoks ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Peamiselt
skeptiline (nt. ,,Korallid Emajões") esimesed süngetoonilised ja realistlikud linnaluuletused (nt."Puust palitu") Looming sõjaaja luule ainestik Eesti küla ja maaelust, luule sõnastatud rahvaluulelähedase kujundlikkusega 1960datel arupidavad mõtteluuletused (nt. ,,Tähetund" ja ,,Jälle ja jälle"), valitsevaks mälestus ja kujutluspildid lapsepõlvekodust (nt."Tulipunane vihmavari") Betti Alver on eesti luule meisterlikumaid sõna ja vormikasutajaid. Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level
Tema joonistusoskus on piinlikult täpne. Seda rikastab impasto (paksu värvikihiga õlimaal), mis lisab sügavust ja iseloomu puude lehestikule ja okstele. Peale 1650ndaid tema maastike suurejoonelisus kasvab. Kujutised muutuvad suuremaks, värvid eredamaks ja rõhk on maastiku tektoonilisel kompositsioonil. Heaks näiteks selle kohta on teos "Blenheim'i loss" . Veel enam võib seda täheldada tema "Juudi kalmistu Haarlemis", mis on tema üks meisterlikumaid teoseid. Selle teose kõik teisejärgulise tähtsusega motiivid on kui lisandid peamisele motiivile, milleks on kolm rüüstatud hauda. Peale 1656 aastat muutusid tema maalid ruumikamaks ja värvid erksamaks. Joonistused koskedest ja tema "Soo" tuletavad meelde tema varasemat huvi metsa vastu. Ent üha enam kujutab ta oma töödes (eriti arvukates vaadetes Haarlemile ) lamedat hollandi maastikku. Horisont on alati madal, kauge ning teosel domineerib tohutu pilvine taevas.
Betti alver oli tähelepanuväärne isiksus. Ta ei teinud järeleandmisi ühelegi võimule ega kirjutanud midagi tellimuse täitmiseks. Paljudele eesti haritlastele sisendasid Betti Alveri isik ja luule elujulgust ning usku vaimujõusse ja Nõukogude okupatsiooni ajal. Betti alver suri 19. juunil 1989.aastal Tartus. Betti Alveri luule tegeleb inimese olemasolu tähtsate küsimustega, kannab kõrgeid ideaale, kuid samas rõhutab ka maise elu väärtusi. Alver on eesti luule meisterlikumaid sõna ja vormikasutajaid. 1930. aastate algul hakkas ta kirjutama luulet ning kujunes seejärel kiirelt silmapaistvaks luuletajaks. Raamatuna ilmus kõigepealt poeem ,,Lugu valgest varesest", mis kujutas irooniaga ühiskonnas valitsevat karjääri ja saamahimu. Kuid Alveri suureks tulekuks kirjandusse võib siiski pidada tema lüürikat, mis ilmus luulekogus ,,Tolm ja tuli" (1936). See kogu iseloomustab tema kõige arbujalikumat järku. Alveri varasem luule
(http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kross) 4 2. LOOMING 2.1. Luule 2.1.1. Luule iseloomustus Jaan Kross on üks neid haruldasi kirjanikke, kes on luuletajana sama tähtis kui prosaistina. Kross kirjutas enamasti oma luuletused tulevikust. Elada ju tasuski ainult tulevikus, sest olevikku polnud tollal olemas (J. Kross, 2005). Krossi luuletused olid allegoorilised ja iroonilised. Kross on eesti üks meisterlikumaid riimijaid. Temast sai aga koos abikaasa Ellen Niidu ja sõbra Ain Kaalepiga üks peamisi vabavärsi juurutajaid ning tollases kirjandusõhustikus oli see midagi skandaalset (Väljataga, 2008). Kalamaja ja Westholmi poiss pürgis Tartu Ülikoolis õppima juristiks, kuid temast sai hoopis luuletaja. (http://www.ekl.ee/ind/index.php?page=15&lang=1) 5 2.1.2. Luulekogud ,,Söerikastaja" (1958) ,,Kivist viiulid" (1964)
järgimisel aastal loobus ta parlamendiliikme tööst. Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007 ja ta on maetud Rahumäe kalmistule. LOOMING ja STIIL LUULE Kross on üks neist vähestest kirjanikest, kes oli luuletajana sama tähtis, kui proosa kirjanikuna. Ta luuletas enamasti tulevikust, sest nagu ta ise ütles tasuski tollal ainult tulevikus elada, sest olevikku ei olnudki olemas. Tihtipeale olid tema luuletused iroonilised. Ta oli üks Eesti meisterlikumaid riimijaid. Temast sai aga koos abikaasa Ellen Niidu ja sõbra Ain Kaalepiga üks peamisi vabavärsi juurutajaid ning tollases kirjandusõhustikus oli see skandaalne. LUULEKOGUD: ,,Söerikastaja" (1958) ,,Kivist viiulid" (1964) ,,Lauljad laevavööridel" (1966) ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) ,,Voog ja kolmpii" (1971) ,,Põhjatud silmapilgud" (1990) ,,Maailma avastamine" (2005) NOVELLID 1970. aastatel hakkas Jaan Kross novellides, hiljem ka romaanides suureks
Vene ikoonimaalid on aga leebemad ja inimlikumad. Suurimaid ikooni- ja seinamaalijaid oli Bütsantsist tulnud Theophanes, samuti tema õpilane Andrei Rubljov. IX-X sajandi maalikunstist Lääne- Euroopas annab ettekujutuse miniatuurmaal paljude käsikirjade lehtedel. Kui varem kaunistati peamiselt initsiaale, siis nüüd hakati maalima kogu lehekülge täitvaid pilte, millel kujutati inimfiguure. Maalimiseks kasutati erksaid guassvärve, mida täiendati kulla ja hõbedaga. Üks meisterlikumaid selle aja käsikirjadest on Ada käsikiri. Ka romaani kunstis (X- XII sajandil) oli lisaks freskole ja mosaiigile tähtsal kohal miniatuurmaal. Sageli maaliti terved leheküljed täis reas asuvaid pilte, mis pidid selgitama raamatute sisu.Stseene püüti kujutada võimalikult elamuslikult ja figuure liikuvatena. Miniatuur "Neljanda pasuna hüüd Saint-Severe`i apokalüpsisest" näitab keskaja inimese ettekujutust maailmaruumist. RENESSANSIAJA MAALIKUNST 15
fassaadidele aktiivse, elava liigenduse. Esifassaadi nurkadel on olnud raudplekist kohrutatud lohepeakujulised veesülitid ning risaliidiviilu tipul metallist kraatervaas. Nii lohepeade kui vaasi teostus lubab arvata Ohtus tegutsenud heatasemelist plekkseppa, ehkki veesülitite juurde kuuluv sepis (kronsteinid) on võrreldes teiste samalaadsete näidetega suhteliselt saamatu. Erilist tähelepanu väärib mõisahoone välisuks see on üks meisterlikumaid tislentöö näiteid tolleaegses mõisaarhitektuuris. Uks on kahe poolega, valgmikuga, alumine tahvel on voluutjalt laienev. Ülaosa kaunistab reljeefne rokokoodekoor selle teostus on meisterlik. Kahjuks on kaduma läinud rokokoolik koputi ja sarvenupp. Hoone teised fassaadid on mõnevõrra lihtsamad. Maja otsakülgede osas on tähelepandav, et profileeritud krohvkarniis kulgeb ainult kelbaaluse räästa all, kuna mõlemad viiluküljed on piiratud vaid laudäärisega.
Looming on põhjamaiselt karge, lüüriline; olulised on kõlavärvid. Hiljem loobub romantilisest harmoniseeringust ja viib eesti koorimuusika uuele tasemele. Teoseid: · Soololaul ,,Must lind" · Leelo · Koorilaul ,,Põhjavaim" · Lindude laul Cyrillus Kreek (1889-1962) Ta sündis Läänemaal ja õppis Peterburi konservatooriumis trombooni ja kompositsiooni. Koos Mart Saarega on eesti rahvusliku koorimuusika rajaja ja üldse üks meisterlikumaid koorikomponiste eesti muusikas. Hindas regivärsilise rahvalaulu väärtusi ja kogus rahvalaule. Oma teostes ei muutnud rahvaviisi, vaid selle ümbrust. 4 Loomingule iseloomulik orkestraalsus, mõistuspärasus, vormikindlus. Kasutas polüfooniat, eriti kaanonit. On ka rahvalaulust ja koraalist puutumata ning loodusest inspireeritud loomingut (Nõmmelill, Talvine õhtu).
Vene ikoonimaalid on aga leebemad ja inimlikumad. Suurimaid ikooni- ja seinamaalijaid oli Bütsantsist tulnud Theophanes, samuti tema õpilane Andrei Rubljov. IX-X sajandi maalikunstist Lääne- Euroopas annab ettekujutuse miniatuurmaal paljude käsikirjade lehtedel. Kui varem kaunistati peamiselt initsiaale, siis nüüd hakati maalima kogu lehekülge täitvaid pilte, millel kujutati inimfiguure. Maalimiseks kasutati erksaid guassvärve, mida täiendati kulla ja hõbedaga. Üks meisterlikumaid selle aja käsikirjadest on Ada käsikiri. Ka romaani kunstis (X- XII sajandil) oli lisaks freskole ja mosaiigile tähtsal kohal miniatuurmaal. Sageli maaliti terved leheküljed täis reas asuvaid pilte, mis pidid selgitama raamatute sisu.Stseene püüti kujutada võimalikult elamuslikult ja figuure liikuvatena. Miniatuur "Neljanda pasuna hüüd Saint-Severe`i apokalüpsis RENESSANSIAJA MAALIKUNST 15. sajandil Itaaliast alguse saanud renessanss on murranguline liikumine kultuuris, mis tõi
ja trapetsitaolistest üksikvõlvikutest. 8-tahuliste piilarite talumaid kroonivas suured vööndkaarte ja väikesed roiete konsoolid. Ruumile erakordset ilu ning köitvust andes tõusevad tallinliku kujuga seinakonsoolidelt ja pikkadelt piilaritelt tiheda joontevihuna kõrgete tähtvõlvide kolmikkiirroided. Oleviste koor oma monumentaalse selguse ja dekoratiivvormide graafilise teravusega on Tallinna hilisgooti ehituskunsti üks stiilipuhtamaid ja meisterlikumaid teoseid. Katariina kloostrikirik: Oli Tallinna kõige pikem kirik. Juba 13. saj lõpul rajatud ehitis, mille idapoolse osa all oli mahukas krüptitaoline võlvkelder. Ehitamine lõp. 15. saj. alguses, oli iseseisva kooriehitiseta pikk kodakirik. 7 paari 4-tahulisi piilareid jaotasid ruumi 3-ksavaraks ristvõlvidega lööviks. Kiriku aknaavad ehitati hilisgootikale omaselt kõrged ning laiad, mistõttu suur ruum kujunes valgeks ja rahulikuks
Nimetage uusi lavastajaid nüüdisteatris. Võrrelge Hendrik Toompere jr ja Elmo Nüganeni reziid. Nüüdisaja teatri lavastajaid: Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Andreas Noormets, Hendrik Toompere jr., Peeter Jalaks, Tiit Ojasoo jne. Elmo Nüganen lavastas maailmaklassikat (Tsehhov, Dostojevski, Shakespeare), eesti klassikast lavastas Tammsaare teoseid. Tema teater võis olla commedia dell'arte laadis, näiteks lavastus ,,Armastus kolme apelsini vastu". Nüganen oli üks meisterlikumaid peavoolu teatri (psühholoogiline, modernistlik) lavastajaid: modern-realistlik, kujunditega töötav. Ta on näitlejalik. Oskab vaadata lavastusele näitleja silmadega. Psühholoogiliselt sügavad, detailirohked rollid. Huvitav ruumipoeetika kostöös kunstnikuga. Tema probleemiks on see, et tõlgenduslikult on etendused ettearvavad, korduvad, ei ole midagi uut. Toopmere on nii näitleja kui ka lavastaja. Ta osales Hermaküla trupis. Tema jaoks on lavastus
kirjanduses ning Vilde enda kujunemist eesti rahvuslikuks suurkirjanikuks. Teise perioodi teosed on veel ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid", ,,Prohvet Maltsvet" Kolmandal perioodil (alates 1912) toimus tema areng psühholoogilise sügavuse , meisterlikuma karakterikujunduse ning ainese tiheduse suunas. Selle perioodi loomingust kuuluvad eesti kirjanduse tippu tema näidendid, terve rida novelle ja ,,Mäeküla piimamees" kui meisterlikumaid psühholoogilisi romaane. Kolmanda perioodi näidendid kirjutas ta pagulasena Kopenhaagenis. Kolmanda perioodi kaalukamasse ossa kuuluvad näidendid: esiknäidend ,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd", ,,Side". Vilde mahukas ilukirjanduslik looming on eesti kirjanduse ajaloos erakordse tähenduse ja tähtsusega. Ralismi suurmeistrina on ta andnud kustiliselt kõrgetasemelise loominguga läbilõike Eesti ühiskonna arengustpika perioodi jooksul, avanud ajalugu, toonud esile uusi ja olulisi
annaabi.ee 
