Eesti keskaegsed linnad
metallist osadega. Kuna metallist osad olid paremad ja vastupidavamad kasvas nõudlus nende
järele kohutavalt kiiresti. Kuna raudosi oli raskem valmistada, (talumehed ise ei saanud enam
hakkama) kerkisid esile spetsialiseerunud käsitöölised. Nende valmistatud esemed olid
vastupidavamad ning tihti ka odavamad. Kuna keskaegsel inimesel raha polnud, siis vahetati
esemeid toidu vastu. Nii said talumehed rahulikult põlluharimisele ja käsitöölised
meisterdamisele pühenduda. Elavnes kaubavahetus ning kujunes ka teine uus kiht
kaupmehed. Nemad vahendasid kaupu, muutes kõigi elu veelgi paremaks ja lihtsamaks.
Keskaegsed talupojad olid sunnismaised, kuid käsitöölised liikusid ringi, otsides paremaid
müügikohti. Sellisteks kohtadeks said erinevad sõlmpunktid: vanad laadaplatsid, feodaalide
linnuste ümbrused või kirikute ja kloostrite naabruses asuvad alad. Sinna jäid tihti kaupmehed
ja käsitöölised elama, moodustades erinevaid asulaid