TOLMUKKOND Tolmukas koosneb tolmukapeast ja tolmukaniidist. Tolmukaniit on enamasti lihtne, harunemata ning kui puudub, siis nimetatakse tolmukaks. Tolmukapea koosneb tolmukottidest, mis on omavahel ühendatud pideme ehk konnektiiviga. Kummaski tolmukakotis on kaks pesa, mille keskel on sporogeenne kude. Seal moodustuvad mikrospoorid ehk tolmuterad. Staminoidid – tolmukapeata tolmukad. Tolmukapea keskosas on sporogeenne kude, mille rakud jagunevad meiootiliselt mikrospoorideks. Mikrospooride mitootilisel jagunemisel tekib suur vegetatiivne ja väike generatiivne rakk – tolmutera. EMAKKOND EHK GÜNEETSIUM Emakas on suletud elund, milles arenevad seemnealged – moodustuvad ühe või mitme viljalehe kokkukasvamisel. Emakas koosneb sigimikust, emakakaelast ja suudmest. • Üheosaline (monokarpne) - ühest viljalehest. • Mitmaosaline - mitmest viljalehest.
5% rakkudest polüploidsed) Endomitoos DNA replitseerub S-faasis ühe korra, kromosoomid kondenseeruvad, tuum laguneb, aga käävi ei moodustu ja kromosoomid ei lahkne 11. Meioosi mõiste ja millisel organismirühmal esineb? Meioosi toimumise üldine käik? · mitoosi modifikatsioon · seotud sugulise sigimisega, mis klassikalisel kujul esineb ainult eukarüootidel · meiootiliselt jagunevad rakud (sugurakud ehk idurakud) asuvad kõrgematel organismidel tavaliselt gonaadides ehk sugunäärmetes ning neist tekib järgmine sugurakkude põlvkond · embrüonaalses eas paljunevad sugurakud gonaadides mitootiliselt, alles teatud arenguetapil sisenevad meioosi · suguliselt paljunevatel organismidel saab elutsüklis eristada 2 faasi: HAPLOIDNE (n) ja DIPLOIDNE (2n)
(maarjasõnajala näitel) Maarjasõnajala eosed valmivad lehtede alumisele poolele kinnitunud eoslates ehk sporangiumites. Eosest arenenud eellehele(n) tekivad nii emas- kui isassuguorganid, arhegoonid ja anteriidid. Eelleht on tegelikkuses vaid kuni 4 mm läbimõõdus. Arhegoonides ja anteriidides tekkinud sugurakud saavadki tänu veele kokku eellehe pinnal. Tekkinud sügoodist* (2n) areneb sõnajalgtaim (sporofüüt, 2n), millele aja möödudes ilmuvad eoslad. Sporangiumites meiootiliselt* tekkinud üherakulised eosed on taas haploidsed*(n). Seega on sõnajalgtaime rakud erinevalt sammaltaimest diploidse kromosoomistikuga. Sellist eluperioodi nimetatakse sporofaasiks. Sõnajalgtaime gametofaasi moodustavad eos, eelleht ning sellel arenenud suguorganid ja sugurakud. Haploidne (ühekordne) kromosoomistik - igat kromosoomi rakus on vaid üks komplekt. Neil puuduvad paarilised, nendega sarnased (homoloogilised) kromosoomid selles rakus.
Lahknevad tütarkromatiidid (kromosoomid) jõuavad poolustele, kinetohoorsed mikrotuubulid kaovad. Tütartuumade ümber moodustub uus tuumaümbris. Kromatiin dekondenseerub, ilmuvad uuesti tuumakesed. Tsütokinees lõpeb kahe uue tütarraku eraldumisega teineteisest. (aktiinist ja müosiinist moodustub kontraktiilne struktuur aktiini rõngas). Meioosi - rakkude diferentseerumise protsess. Meiootiline rakkude jagunemine esineb k÷ikidel suguliselt sigivatel organismidel. Meiootiliselt jagunevaid rakke on organismidel vähe, neid nim. ka meiotsüütideks. Kõrgematel organismidel leidub meiootiliselt jagunevaid rakke tavaliselt sugunäärmetes e. Gonaadides. Meioos inimesel: Primordiaalsed idurakud (need, mis on määratud läbima meiootilist jagunemist) diferentseeruvad väga varajases embrüonaaleas. Tekivad rebukotis ja edasi migreeruvad embrüonaalsesse gonaadialgmesse. Kulg embrüonaalses ovaariumis ja testises on erinev. Embrüonaalses ovaariumis toimub
on 29*2 = 58 koeral. Spermatogoonis on 58. Spermatogoonid jagunevad mitoosi teel. Puberteedieas hakkab toimuma spermatogenees – toodetakse küpseid sperme. Rakud hakkavad liikuma valendiku poole ning on kontaktis Sertoli rakkudega (iga 2 Sertoli raku vahel on väike kanal, mida mööda tüvirakud migreeruvad ja seda läbides arenevad). Areng. Spermatogoonid (2n) paljunevad mitootiliselt, tekivad primaarsed spermatotsüüdid (2n), tekib ka spermatogoone. Primaarsed spermatotsüüdid paljunevad meiootiliselt, tekivad sekundaarsed spermatotsüüdid (n). Toimub ka ristsiire. Sekundaarne spermatotsüüt paljuneb meiootiliselt, tekib spermatiid (n). Seejärel rõhu tõttu lähevad munandivõrgustikku ning sealt munandimanusesse, kus nad omandavad liikumisvõime. Spermatiid kaotab enamuse oma tsütoplasmast ja areneb saba. Transpordil munandimanusesse küpseb sperm edasi ja areneb liikumisvõime. Läbi munandimanuse liigub 10
misjärel need hävivad. Spermatogenees on pidev. Naine. · Peamine suguhormoon on östrogeen, teada on veel vähemalt 5 naissuguhormooni, millest osa on seotud rasedusega. · Sünnimomendil on umbes miljon ebaküpset munaraku alget, mis murdeeas hakkavad ükshaaval küpsema · Ovogenees kestab umbes 50 eluaastani · Kuna muarakke elu jooksul juurde ei teki, mõjutavad neid mürgid, haigused, elu jooksul tekkinud geenihäired · Munarakud jagunevad meiootiliselt · Igas tsüklis (umbes 28 päeva) küpseb üks munarakk. · Viljastumata munarakk hävib, emaka limaskest irdub ning seetõttu eritub verd (menstruatsioon) 16
subepidermaalne meristemaatiline rakk periklinaalselt. Sisemine rakk suureneb ning muutub arhespooriks, välimine jaguneb korduvalt, andes endoteetsiumi, vahe- ja tapetkihi. 2. Mikrosporogenees. Arhespoor jaguneb, moodustades suure hulga tolmuterade emarakke (mikrosporotsüüte). Iga tolmutera emarakk jaguneb meiootiliselt, andes neli haploidset mikrospoori, mis moodustavad ühe tetraadi. Mikrospoorid võivad tekkida kas suktsessiivselt (igale tuuma jagunemisele järgneb kohe vahekestade moodustumine ja uute rakkude teke) või simulatiivselt (rakukestad moodustuvad korraga pärast tuumade jagunemise lõppemist). Esimene moodus on enam levinud üheidulehelistel, teine aga kaheidulehelistel taimedel.
Kromatiin dekondenseerub, ilmuvad uuesti tuumakesed. 6. Tsütokinees Algab tihti juba anafaasis. Aktiinist ja müosiinist moodustub kontraktiilne struktuur aktiini rõngas, mis paigutub raku keskele käävi teljega risti. See struktuur tekitab jõu, mis on vajalik plasmamebraani sissenöördumiseks. See lõpeb kahe uue tütarraku eraldumisega teineteisest. 25. Meioos Meiootiline rakkude jagunemine esineb kōikidel suguliselt sigivatel organismidel, s.t. rōhuval enamikul eukarüootidel. Meiootiliselt jagunevaid rakke on organismidel vähe, neid nim. ka meiotsüütideks. Kõrgematel organismidel leidub meiootiliselt jagunevaid rakke tavaliselt gonaadides e. sugunäärmetes. Tihti on kasulik jaotada organismis olevaid rakke kaheks: 1) idutee rakud (germ line cells) - need millest tekib järgmine sugurakkude põlvkond; 2) somaatilised rakud - need, mis moodustavad ülejäänud keha ja mis ei jäta endast järglaskonda. Idurakud eristuvad juba väga varases embrüonaaleas, nad tekivad rebukotis
250 tüüpi organismide 1-rakulised,niitjad, kobarad jne 1-rakulised, niitjad, kolooniad. esinemise vorm hulkraksed näited bakterid kõik ülejäänud rakud jagunemine amitootiline. paljunevad keharakud jagunevad mitootiliselt, enamasti mittesuguliselt sugurakud meiootiliselt. esineb suguline paljunemine suhe hapnikuga valdavalt aeroobid, osa aeroobid anaeroobid tsütoplasma jäik ja liikumatu vedelam ja liikub ainevahetustüüp autotroofid (foto- ja taimed on autotroofid kemosünteesijad) (fotosüntees) loomad ja seened
Katsete tarvis peab olema võimalik kasvatada uuritavaid organisme odavalt laboratoorsetes tingimustes. Soolekepike vastab kõigile nendele tingimustele. Lisaks paljuneb ta uskumatult kiiresti, andes järglaspõlvkonna 20 minutiga. E. Coli sisaldab ühte rõngasjat kromosoomi ja plasmiide. Ka pärmeid vastavad eelpool nimetatud nõuetele. Pärmitüved on nii haploidsed kui ka diploidsed. Haploidsed rakud paljunevad pungumise teel ja diploidsed nii mitootiliselt kui meiootiliselt. See võimaldab uurida retsessiivseid mutatsioone, tüvesid omavahel ristata, spooride eraldamisel uurida järglaskonda ja kombineerida erinevaid mutatsioone. 62. Caenorhabditis elegans ja Drosophila melanogaster geenitehnoloogia mudelobjektidena. Drosophilia melanogaster ehk äädikakärbes võeti geneetika mudelobjektiks juba enne baktereid ja seeni. Äädikakärbse elutsükkel kestab vaid 10 päeva. Emane muneb sadu mune, areng toimub täismoondega. Drosophila eripäraks
analoogilisi geneetilisi struktuure * kromosoomide ristsiire meioosi esimeses profaasis * kromosoomide sõltumatu lahknemine I anafaasis * genoomide ühinemine viljastumisel Kombinatiivse muutlikkuse aste sõltub paljunemisviisist. *Vegetatiivsel paljunemisel puudub *Eoselisel paljunemisel esineb piiratud kujul, kuna sugurakud valmivad mitootiliselt aga meioos toimub eostega. *Partenogeneesil on kombinatiivne muutlikkus kuid piiratult, kuna sugurakud valmivad meiootiliselt, kuid ära jääb viljastumine. *Iseviljastumisel on kombinatiivne muutlikkus, esinb kõikidel tasanditel, aga piiranguks on sama geneetilise materjali segunemine. *Ristvijastumisel esineb kombinatiivne muutlikkus maksimaalsel määral. Modifikatsiooniline ehk mittepärilik muutlikkus. Määratakse genotüübi ja keskkonna koosmõjul. Avaldub tunnustena: * tunnused ei pärandu! * pärandub tunnuse varieerumismäär
Eri rakke u. 250 tüüpi näited Bakterid Kõik ülejäänud rakud jagunemine Amitootiline. Paljunevad enamasti Keharakud jagunevad mittesuguliselt mitootiliselt, sugurakud meiootiliselt. Esineb suguline paljunemine paljunemise ja kasvu Kiirem Aeglasem kiirus 25. Lipiidide lühiiseloomustus, milleks rakk vajab lipiide? Koosnevad alkoholist ja rasvhappejäägist, nad on veest kergemad ja hüdrofoobsed ehk vett hülgavad. Lipiide talletatakse rakkudes ja nad talletavad ja vabastavad energiat. Lipiidid
II anafaasis lahknevad eri poolustele kromatiidid, kusjuures ka kromatiidid lahknevad juhuslikult ja sõltumatult, mis annab oma panuse geneetiliselt erineva alleelse koosseisuga sugurakkude tekkimisele. II telofaasis tekivad tuumakatted ja järgneb tsütokinees. Meioosi lõpuks on tekkinud neli haploidset tütarrakku. Meioosi tüübid (spoorne, gameetne, sügootne meioos). Vastavalt sellele, millisel organismi arenguetapil toimub meioos, eristatakse 3 eri meioosi tüüpi: Sügootne meioos - Meiootiliselt jaguneb viljastatud munarakk, millest tekivad haploidsed rakud, mis jagunevad edasi mitootiliselt. Organism on haploidne (askomütseedid, basidomütseedid, paljud vetikad). Spoorne meioos (kõrgemad taimed). Meiootiliselt jaguneb spoori lähterakk, tekivad haploidsed spoorid. gameetne meioos (kõigil loomadel ja real alamatel taimedel, näit. koppvetikas) . Selle tulemusel moodustuvad gameedid, mis ei ole jagunemisvõimelised ning mis on kõrgelt kohastunud viljastumiseks.
kusjuures ka kromatiidid lahknevad juhuslikult ja sõltumatult, mis annab oma panuse geneetiliselt erineva alleelse koosseisuga sugurakkude tekkimisele. II telofaasis tekivad tuumakatted ja järgneb tsütokinees. Meioosi lõpuks on tekkinud neli haploidset tütarrakku. Meioosi tüübid (spoorne, gameetne, sügootne meioos). Vastavalt sellele, millisel organismi arenguetapil toimub meioos, eristatakse 3 eri meioosi tüüpi: Sügootne meioos - Meiootiliselt jaguneb viljastatud munarakk, millest tekivad haploidsed rakud, mis jagunevad edasi mitootiliselt. Organism on haploidne (askomütseedid, basidomütseedid, paljud vetikad). Spoorne meioos (kõrgemad taimed). Meiootiliselt jaguneb spoori lähterakk, tekivad haploidsed spoorid. gameetne meioos (kõigil loomadel ja real alamatel taimedel, näit. koppvetikas) . Selle tulemusel moodustuvad gameedid, mis ei ole jagunemisvõimelised ning mis on kõrgelt kohastunud viljastumiseks.
Läbimõõt 20 - 40 Suurim 1 cm. Erinevaid rakutüüpe mikromeetrit. Eri rakke 10-kond u. 250 tüüpi näited Bakterid Kõik ülejäänud rakud jagunemine Amitootiline. Paljunevad enamasti Keharakud jagunevad mittesuguliselt mitootiliselt, sugurakud meiootiliselt. Esineb suguline paljunemine paljunemise ja kasvu Kiirem Aeglasem kiirus Endoplasmaatilise retiikulumi lühiiseloomustus - Tsütoplasmavõrgustik e. endoplasmaatiline retiikulum (ER) on ühekordse membraaniga ümbritsetud terviklik kompartment, mis on iseloomulik kõigile eukarüootidele. ER-i membraan moodustab üle poole kogu raku membraanistikus. ER mängib keskset osa biosünteesiprotsessides
Tolmuka ehitus: tolmuka niit, tolmuka pea Tolmuterade valmimine ja vabanemine: Tolmutera areng koosneb järgmistest etappidest: 1. Arhesporogenees. Noores arenevas tolmukapeas jaguneb üks subepidermaalne meristemaatiline rakk periklinaalselt. Sisemine rakk suureneb ning muutub arhespooriks, välimine jaguneb korduvalt, andes endoteetsiumi, vahe- ja tapetkihi. 2. Mikrosporogenees. Arhespoor jaguneb, moodustades suure hulga tolmuterade emarakke (mikrosporotsüüte). Iga tolmutera emarakk jaguneb meiootiliselt, andes neli haploidset mikrospoori, mis moodustavad ühe tetraadi. Järgnevalt tetraad harilikult laguneb. Mikrospoorid kattuvad kestadega ning siitpeale nimetatakse neid juba tolmuteradeks. 3. Mikrogametogenees. Tolmutera tuum jaguneb mitootiliselt, moodustades vegetatiivse ja generatiivse raku. Esimene neist täidab enamiku tolmuterast. Kui tolmutera satub emakasuudmele või vastavasse toitekeskkonda, moodustab vegetatiivne rakk tolmutoru. Generatiivne rakk annab mitootiliselt jagunedes kaks
Tolmuterade valmimine ja vabanemine: Tolmutera areng koosneb järgmistest etappidest: 1. Arhesporogenees. Noores arenevas tolmukapeas jaguneb üks subepidermaalne meristemaatiline rakk periklinaalselt. Sisemine rakk suureneb ning muutub arhespooriks, välimine jaguneb korduvalt, andes endoteetsiumi, vahe- ja tapetkihi. 2. Mikrosporogenees. Arhespoor jaguneb, moodustades suure hulga tolmuterade emarakke (mikrosporotsüüte). Iga tolmutera emarakk jaguneb meiootiliselt, andes neli haploidset mikrospoori, mis moodustavad ühe tetraadi. Järgnevalt tetraad harilikult laguneb. Mikrospoorid kattuvad kestadega ning siitpeale nimetatakse neid juba tolmuteradeks. 3. Mikrogametogenees. Tolmutera tuum jaguneb mitootiliselt, moodustades vegetatiivse ja generatiivse raku. Esimene neist täidab enamiku tolmuterast. Kui tolmutera satub emakasuudmele või vastavasse toitekeskkonda, moodustab vegetatiivne rakk tolmutoru.
Asümmeetriline - sümmeetriatasandita Tolmukkond Tolmukas: koosneb tolmukaniidist ja peast Tolmukaniit: enamasti lihtne, harunemata; kui puudub, siis nim. istuvaks tolmukaks Tolmukapea: koosneb tolmukottidest, mis on omavahel ühendatud pideme e. konnektiiviga. Kummaski tolmukotis kaks pesa, mille keskel sporogeenne kude -> moodustuvad mikrospoorid -> tolmuterad. Staminoodid – tolmukapeata tolmukad Tolmukas ja mikrosporogenees Tolmukapea keskosas sporogeenne kude, mille rakud jagunevad meiootiliselt mikrospoorideks Mikrospooride mitootilisel jagunemisel tekib suur vegetatiivne ja väike generatiivne rakk – tolmutera Männi tolmutera Liilia idanevad tolmuterad Nisu Emakkond ehk güneetsium • Üheosaline (monokarpne): ühest viljalehest • Mitmeosaline: mitmest viljalehest ▫ Apokarpne: viljalehed ei ole kokku kasvanud, igaüks moodustab ühe emaka ▫ Tsönokarpne: viljalehed kokku kasvanud üheks emakaks • Emakas: suletud elund, milles arenevad seemnealgmed; moodustuvad ühe
reageerib DNA-s olevate suhkrujääkidega. Tänapäeval kasutatakse detailsemaks uuringuks DNA-ga interkaleeruvaid värve, nt quinakriiniga tulevad UV valguses esile helendavad kromosoomide vöödid (Q vöödid). Meioosikromosoomide uurimine raskem tsütoloogiliselt analüüsida. I meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude moodustumisel II meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud on teostatud taimse materjaliga, mis pärineb maisilt või erinevatelt liilialistelt. Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid ja kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Meioosikromosoome on uuritud ka kõrgematel loomadel, kaasa arvatud inimesel, kuid sel juhul tuleb vajaliku materjali hankida elus organismilt. 22. Inimese karüotüüp ja karüogramm
lahusega rakud imevad end vett täis rakud lõhkevad & laialipaiskunud kromosoome uuritakse mikroskoobiga. Tänu sellele meetodile suudeti inimesel määrata tegelik kromosoomide arv: mitte 48 vaid 46. Kromosoomide nähtavale toomiseks kasutatakse erinevaid värve. Meioosikromosoomide: Võrreldes mitoosikromosoomidega on meioosikromosoome tunduvalt raskem tsütoloogiliselt analüüsida. 1) meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude mood. 2)meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud teostatud taimse materjaliga (mais, liilialised). Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid & kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Uuritud ka kõrgematel loomadel, ka inimene, tuleb vajalik materjali hankida elusorganismilt. 22. Inimese karüotüüp ja karüogramm. Inimese 46 kromosoomi: 44 autosoomi; 2 sugukromosoomi. Autosoome tähistatakse suuruse alanevas
1) Kromosoomide ristsiire meioosi I profaasis 2) Kromosoomide sõltumatu lahknemine I anafaasis 3) Genoomide ühinemine viljastumisel Kombinatiivse muutlikkuse aste sõltub paljunemisviisist: 1) Vegetatiivsel paljunemisel puudub 2) Eoselisel paljunemisel esineb piiratud kujul sugurakud valmivad mitootiliselt, meioos toimub eostega 3) Partenogenees on kombinatiivne muutlikkus, kuid piiratud sugurakud valmivad meiootiliselt ja ära jääb viljastumine 4) Iseviljastumine on kombinatiivne muutlikkus. Esineb kõikidel tasanditel. Piiranguks seguneb sama geneetiline materjal. 5) Ristviljastumine esineb kombinatiivne muutlikkus max määral Modifikatsiooniline ehk mittepärilik muutlikkus on määratud genotüübi ja keskkonna koosmõjuna. Avaldub tunnustena: 1) Tunnused ei pärandu. Pärandub tunnuse kujunemise määr 2) Enamik tunnuseid võib elu jooksul muutuda sõltuvalt keskkonnamõjude
UV valguses. (Näha nn Q-vöödid.) Giemsa värv samuti ilmnevad vöödid, mis vastavalt töötlemisele on kas G- või R-vöödid (värvuvad siis vastupidi). · Meioosikromosoomide uurimine Võrreldes mitoosikromosoomidega on see märksa keerulisem, sest meiootiline jagunemine toimub ainult spets. kudedes sugurakkude moodustumisel meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida Klassikalised meioosikromosoomide uuringud on teostatu taimse materjaliga (mais, liilialised). 22. Inimese karüotüüp ja karüogramm. · Inimesel on 46 kromosoomi 44 autosoomi ja 2 sugukromosoomi. Autosoome tähistatakse suuruse alanevas järjekorras numbritega 1-22 (ehkki 21. on väiksem, on 22. peaaegu sama väike ja jäänud ajalooliselt)
(lillakas, reageerib DNA suhkrujäägiga). Tänapäeval kasutatakse detailmsemateks uuringuteks DNA-ga interkaleeruvaid värve. Nt fluorestseeruv quinakriin või mitte-fluorestseeruv Quisma. Mõlemal juhul tulevad nähtavale ka kromosoomidele iseloomulikud triibud. Meioos: Võrreldes mitoosikromosoomidega on meioosikromosoome tunduvalt raskem tsütoloogiliselt analüüsida. 1) meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude mood. 2)meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud teostatud taimse materjaliga (mais, liilialised). Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid & kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Uuritud ka kõrgematel isenditel, uuritav proov tuleb saada elusorganismilt. 22. Inimese karüotüüp ja karüogramm. Inimesel 46 kromosoomi: 44 autosoomi; 2 sugukromosoomi. Autosoome tähistatakse suuruse alanevas järjekorras numbritega 1 22
sees moodusatavad rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel liikidel on täheldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat. Sügoot täitub varuainetega ja kattub paksu kestaga. Järgneb puhkeperiood. Soodsate tingimuste saabumisel jaguneb sügoodi sisu meiootiliselt, mille tulemusena tekib neli haploidset rändeost. Klorella- laialt levinud mageveekogudes, meredes, pinnases, puude tüvedel. Mõned liigid on samblike komponendiks. Tallus on üherakuline. Rakk on ümmargune, ehituselt meenutab koppvetikat, kuid on ilma viburite ja pulseeriva vakuoolita. Eosed on viburteta. Emarakus tekib kaheksa eost, mis vabanevad ja kantakse edasi veevooluga. Sugutu paljunemine toimub väga kiiresti. Sugulist paljunemist ei esine. Rakkudesse
munandivõrgustikuga (rete testis). Väänilise seemnetorukese epiteeliks on spermatogeenne epiteel ja esineb õhuke sidekoeline proopia. Väänilise tuubuli sein koosneb sidekoelisest proopriast ja spermatogeensest epiteelist (epiteeli moodustavad isassugurakkude erinevaid arenguvormid). Kõige alumises reas paiknevad spermatogoonid (lähterakud), mis paljunevad mitootiliselt. Järgmises reas paiknevad prim. spermatotsüüdid (epiteeli suurimad rakud). Prim jagunevad meiootiliselt, tekivad sek. spermatotsüüdid ja seejärel spermatiidid. Spermiogeneesi käigus muutuvad spermatiidid spermatosoidideks. Lisaks on epiteelis Sertoli rakud (tugirakud). Torukestevahelises sidekoes asuvad testosterooli tootvad Leidigy rakud. 66. Seemnejuha. Seemnejuha (ductus deferens) pumpab spermatosoidid munandimanusest kusitisse. Seemnejuha valendik on tähekujuline, sest limaskest on pikikurruline. Limaskesta katab prismaatiline epiteel, mille alla jääb proopria
kromosoomid nähtavaks muutuksid ja mitoosi kääv moodustuks, st. ilma, et tekiks mitoosile iseloomulikke struktuurimuutusi. Amitoos võimaldab tuumamaterjali jaotamise raku aktiivse elutegevuse ajal. Amitoosi esineb ainuraksetel ja alamatel seentel. Nii näiteks on kingloomadel (Paramaceum) kaks erineva funktsiooniga tuuma: metaboolselt inertne mikrotuum, mis jaguneb mitootiliselt ja meiootiliselt ning transkriptsiooniaktiivne makrotuum, mis võib jaguneda amitootiliselt. Loomadel ja taimedel on tuuma amitootilist jagunemist täheldatud polüploidsetes ja diferentseerunud rakkudes, samuti patoloogiliselt muutunud kudedes, sh. kasvajarakkudes. Polüploidse raku tuum võib jaguneda amitootiliselt ja selle tulemusena tekib kaks tütartuuma (järgmisel jagunemisel juba neli). Seeläbi suureneb oluliselt aktiivne pind tuuma ja tsütoplasma vahel,
tähestikus p-le). Nii on 5-nda kromosoomi väike õlg tsütogeneetikute kirjapildis 5p. 25 Meioosikromosoomide analüüs Võrreldes mitoosikromosoomidega on meioosikromosoome tunduvalt raskem tsütoloogiliselt analüüsida. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude moodustumisel. Teiseks, meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud on teostatud taimse materjaliga, mis pärineb maisilt või erinevatelt liilialistelt. Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid ja kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Meioosikromosoome on uuritud ka kõrgematel loomadel, kaasa arvatud inimene, kuid sel juhul tuleb vajaliku materjali hankimiseks kasutada kirurgiat. Tsütogeneetiline varieeruvus Samatüübiliste e
rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel liikidel on täheldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat. Sügoot täitub varuainetega ja kattub paksu kestaga. Järgneb puhkeperiood. Soodsate tingimuste saabumisel jaguneb sügoodi sisu meiootiliselt, mille tulemusena tekib neli haploidset rändeost. Klorella- laialt levinud mageveekogudes, meredes, pinnases, puude tüvedel. Mõned liigid on samblike komponendiks. Tallus on üherakuline. Rakk on ümmargune, ehituselt meenutab koppvetikat, kuid on ilma viburite ja pulseeriva vakuoolita. Eosed on viburteta. Emarakus tekib kaheksa eost, mis vabanevad ja kantakse edasi veevooluga. Sugutu paljunemine toimub väga kiiresti. Sugulist paljunemist ei esine
sees moodusatavad rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel liikidel on täheldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat. Sügoot täitub varuainetega ja kattub paksu kestaga. Järgneb puhkeperiood. Soodsate tingimuste saabumisel jaguneb sügoodi sisu meiootiliselt, mille tulemusena tekib neli haploidset rändeost. Klorella- laialt levinud mageveekogudes, meredes, pinnases, puude tüvedel. Mõned liigid on samblike komponendiks. Tallus on üherakuline. Rakk on ümmargune, ehituselt meenutab koppvetikat, kuid on ilma viburite ja pulseeriva vakuoolita. Eosed on viburteta. Emarakus tekib kaheksa eost, mis vabanevad ja kantakse edasi veevooluga. Sugutu paljunemine toimub väga kiiresti. Sugulist paljunemist ei esine. Rakkudesse
(järgneb tähestikus p-le). Nii on 5-nda kromosoomi väike õlg tsütogeneetikute kirjapildis 5p. 33 Meioosikromosoomide analüüs Võrreldes mitoosikromosoomidega on meioosikromosoome tunduvalt raskem tsütoloogiliselt analüüsida. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude moodustumisel. Teiseks, meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud on teostatud taimse materjaliga, mis pärineb maisilt või erinevatelt liilialistelt. Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid ja kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Meioosikromosoome on uuritud ka kõrgematel loomadel, kaasa arvatud inimene, kuid sel juhul tuleb vajaliku materjali hankimida elusorganismilt. Tsütogeneetiline varieeruvus Samatüübiliste e
tähistatakse tähega p (prantsusekeelsest sõnast petite tähendusega "väike") ning pikemat õlga tähega q (järgneb tähestikus p-le). Nii on 5-nda kromosoomi väike õlg tsütogeneetikute kirjapildis 5p. Meioosikromosoomide analüüs Võrreldes mitoosikromosoomidega on meioosikromosoome tunduvalt raskem tsütoloogiliselt analüüsida. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude moodustumisel. Teiseks, meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud on teostatud taimse materjaliga, mis pärineb maisilt või erinevatelt liilialistelt. Taime õitelt eraldatakse paljunemisorganid ja kraabitakse materjali sugurakke tootvast koest. Meioosikromosoome on uuritud ka kõrgematel loomadel, kaasa arvatud inimene, kuid sel juhul tuleb vajaliku materjali hankimida elusorganismilt. Tsütogeneetiline varieeruvus Samatüübiliste e
annaabi.ee 
