Minu moodi usk - essee
kuupäev ning reedene päev. Arvasin kohe et nüüd on kõik - olen elu lõpuni õnnetu. Kuid viis ja
pool aastat hiljem ei nimeta ma end üldsegi mitte õnnetuks inimeseks, pigem vastupidi.
Praegusel ajal olen väga skeptline ebausu suhtes ning leian, et kergem on sellest kõigest ennast
mitte mõjutada lasta.
Mõisted jumal ja kurat on mind senimaani üpris külmaks jätnud. Ma ei usu põrgusse ning
karmasse ja samuti ei usu ma mingisse pilve ääre peal kükitavasse mehikesse, kes lõi maailma.
Jumalikkus tähendab mulle midagi ülimat ning kõikvõimast ning jumal kedagi sellist, keda kõik
kuulavad ning kelle reeglite ja tõekspidamiste järgi oma elu seada tuleb. Minu jaoks pole see aga
selline uskumus varaint, kuna mulle ei meeldi kellegi teiste tõekspidamisi uksuda ja järgida.
Samuti ei meeldi mulle loogika ja ratsionaalsuse puudumine. See aga paraku puudub minu jaoks
enamikes religioonides, millega siiamaani tutvunud olen