nad noorukid politseile üle andsid. Nüüd, kui päike oli juba tund aega ühel kohal seisnud ja mitte liikunud, sammus üleni valges riietuses väiksemat kasvu mehike nende hurtsiku poole,ta tuli valguse poolt, algul ei näinud teda keegi, aga kui mehike oksale astus ning vali praks kostus, keerasid koheselt kõik enda pead mehikese poole ning jõllitasid teda suu ammuli, sest nende kodupaika polnud mitte keegi nii ammu külastanud. Indrek, kui rühma liider, sammus mehikesele vaikselt lähemale ning küsis: „Kes te olete? Kas me saame teid kuidagi aidata?“ Indrek nägi seda muiet, mis tekkis mehe näole, kui ta oli teist küsimust kuulnud, ta oli segaduses. Äkitselt lausus mehike: „Teie mind aidata? Mina ei vaja abi, aga teil on seda küll hädasti vaja! Võite mind kutsuda Jumiidrekuks.“ Kõik silmitsesid mehikest suurte silmadega ning Jumiidrek lausus: „Ütlen teile üht, teie sõber
keerasid magama. Maa alt tuli välja härjapõlvlase poeg, palus suppi, Alevipoeg ei andnud, härjapõlvlane hüppas katle äärele, sõi suppi natuke ja kasvas suureks, seejärel jooksis metsa, Alevipoeg vaatas pott tühi, tõi vett ja pani kapsast sisse ja tegi uue supi, ajas siis Olevipoja ülesse, jäi ise magama. Sama juhtus ka Olevipojaga ning äratas siis Sulevipoja ja läks ise magama. Sama juhtus ka Sulevipojaga, äratas siis Kalevipoja ülesse ja jäi ise magama. Kalevipoeg ei lubanud mehikesele suppi, enne, kui too annab talle oma kella pandiks. Härjapõlvlane andis ja selle tõttu vajus maa-alla. Selle peale ärkasid teised kangelased ja vanaeit ka . Vanaeit sai aru mis oli juhtunud ja hüppas kuristikku, sinna kuhu oli samune härjapõlvlane vajunud. Kangelased rääkisid omavahel,, mis nende vahikorra ajal oli juhtunud. Siis heitsid kõik jälle magama. Siis tulid murueide tütred, ning panid Kalevipojale pähe häid ja halbu, valesid ja õigeid mõtteid. Ehtisid mehed ära
Apolloni vastu ja kaugelt nõrgema jumala Paani poolt. "Tänutäheks" lasi Apollon Midasele pähe kasvada eesli kõrvad, öeldes, et annab hea meelega vajalikud ja sobivad kõrvad nii töntsile juhmusele. Midas varjas neid eeslikõrvu selleks otstarbeks spetsiaalselt valmistatud früügia mütsiga, kuid teenija, kes ta juukseid lõikas, nägi neid paratamatult. Juukselõikaja andis pühaliku tõotuse, et ta ei räägi sellest kellelegi, kuid saladusepidamine oli mehikesele lõpuks siiski liiga ränk koorem, nii et ta läks ühel ilusal päeval lagedale väljale, kaevas augu ja sosistas sellesse: "Kuningas Midasel on eesli kõrvad." Seejärel tundis mees kohe kergendust ja ajas augu kinni. Kevadel kasvasid selle koha peal aga kõrkjad, mis tuules liikudes kordasid sosinal neidsamu mahamaetud sõnu ja andsid inimestele edasi niihästi selle, mis oli juhtunud vaese rumala kuningaga, kui ka tõe, et võistlevate jumalate puhul võid päästa oma
Laudu läks rohkesti raisku, kuni siil õpetas:"Serviti!Serviti!" Siili õpetuse varal lõi Kalevipoeg sortsid ruttu pagema. Kalevipoeg kutsub abilist, kuid see ei saa välja tulla, Vanaisa on unustanud talle kuue andmata, ta on kasukata ja võib külma saada. Kalevipoeg kingib siilile tüki oma kasukast. Selg sai kaetud, kõht ja jalad mitte niisugust kasukat kannab siil tänaseni. Kalevipoeg leiab taskust külma mehikese, kes sortsidega sõdimise ajal on otsa leidnud. Ta kaevab mehikesele haua ja mattis ta sinna. Kalevipoeg uinub magama, näeb eelnenud sündmusi unes. Sorts seab Kalevipojale pikad unepaelad. Kalevipoeg magab mitu kuud järgemööda, kuni unenägu ta lõpuks virgutab.Kalevipoeg näeb und, kuidas Ilmarise sellid salapaigas maa-all uut mõõka sepistavad. Seppade ette ilmud soome sepa vanim poeg ja räägib, et Kalevipojale pole vaja head mõõka, sest see võib äkilises vihas sõbragi eluküünla kustutada. Vaevapalgaks sai sepp poja surma
Kokk istus kolde ees ja õhutas tuld. Korraga tuleb ahju alt põranda seest väike mehike välja ja küsib: "Armas sõber, anna ka mulle natuke hüva rooga maitsta! Kõht mul tühi ja süda vesine nagu kalapüüdjal." "Ei tohi anda, vastas kokk, "isegi suur pere ootamas." "Anna tilgake leentki! palus väike mehike uuesti. 16 "Noh, võta siis peale," ütles kokk ja andis mehikesele kulbitäie leent kätte. Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terve paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla. Mis ehmatanud leehoidjal nüüd peale hakata! „Ahjualune“ räägibki heasüdamlikust mõisakokast, kes ahjualuse palvele toitu maitsta vastu tuleb ning ise seetõttu kannatab, kuid hiljem heldelt tasutud saab. Sarnane tegelane on olemas ka teiste rahvaste rahvaluules. Vaeslaps ja talutütar
annaabi.ee 
