oma sümbolid ja individuaalne ajalugu. Standardiks oli igal leegionil kotkas, mida kandis spetsiaalne ohvitser. Leegion koosnes järgnevatest osadest · Ratsavägi · Kergejalavägi · Raskejalavägi Ratsavägi Ratsaväkke kuulusid enamasti jõukad Rooma noorukid, kes soovisid ennast enne poliitilise karjääri algust näidata. Varustuse pidi iga ratsaväelane ise muretsema. Ratsaväe osakaal leegionis oli väike, umbes 300 meest, mis jagunes kümneks 30-meheliseks üksuseks. Kergejalavägi Kergejalaväelasel ei olnud kindlat funktsiooni või kuuluvust. Seda kasutati vastavalt vajadusele. Põhiliselt kasutati neid lahingu algul, mil nad heitsid vaenlase pihta odasid ja kive. Raskejalavägi Raskejalavägi oli leegioni põhiosa. Koosnes leegionäridest, kellel igal oli pronksist kiiver, kilp, turvis ja lühike oda. Eelistatud relv oli lühike mõõk (gladius). Raskejalavägi jagunes vastavalt kogemusele kolmeks eraldi liiniks
kehtestama Eesti välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada oma maa isesesvusele ka lääneriikide toetust. Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsmaa valitsuse palvel saadeti 1916-1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langesid. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest. Vana Vene impeeriumi tükeldamist võõrastavad Prantsusmaa ja Suurbritannia olid ettevaatlikud, kuid sellegipoolest tunnustasid maikuus Maanõukogu de facto. I Maailmasõja tegevuses osalesid Venemaa keisririigi armee koosseisus peale mobiliseeritute osalesid ka eesti soost ohvitserid, kellest kujunes
täielikult. Bütsantsi armee koosnes imperaatori kaardiväest ning Themade ühendväest ehk stratiotaidest. Distsipliin oli võrreldes Vara-Bütsantsi sõjaväega heal tasemel, nagu ka relvastus. Aktiivselt hakkas taas arenema erinev piiramis ja kaitse tehnika. Leegionid asendati Themadega eesotsas Strategostega, kuhu kuulus 9600 sõdurit. Themad jagunesid Neljaks, 2400 mehelisteks Tourmadeks, mida juhtisid Tourmarch`id. Iga Tourma jagunes kuueks 400 meheliseks Droungideks, Drongarioste juhtimisel, mis omakorda jagunesid kaheks 200 meheliseks Bandiks. Edasise jagunemis selgitamisek esitan ma inglise allikast võetud tabeli. Name No. of personnel No. of subordinate Officer in command units Tourma 2 400 6 Droungoi Tourmarches Droungos 400 2 Banda Droungarios
maapäeval üleskutse üle 2000-mehelise maakaitseväe loomiseks. Tema ideed toetas ka Liivimaa kindralkuberner Essen. 1812. aasta sügiseks võeti Liivimaa maakaitseväkke 2076 meest, kuid selgus, et aadel oli väkke saatnud kõlbmatuid ja halvasti relvastatud mehi ning viletsaid hobuseid. Nõnda korraldati maakaitsevägi 9 novembris uue kindralkuberneri Paulucci eestvedamisel ümber 800-meheliseks kasakapolguks, ülejäänud mehed saadeti koju tagasi. 5.8. Vene vägede koondamine Narva juuli 1812 Kolm Läänemere-äärset Balti kubermangu moodustasid 1812. aasta sõjas Vene kaitsesüsteemi parema tiiva ning olid pealinna Peterburi eelpostiks. Balti kubermangudes oli venelastel prantslaste vastu seada Riia ja Väinalinna (Daugavpils) garnisonid ning mõned kasakasalgad, kokku ligi 18 000 meest. Eestis asuvad kindlustused (Tallinn, Narva, Kuressaare, Pärnu) olid vananenud ja
Juulis tõrjusid Eesti väed Punaarmee katse Pihkvat tagasi vallutada. Et kergendada vägede olukorda Pihkva all, tungisid Eesti väed juulis-augustis Porhovi ja Ostrovi lähistele. Augusti lõpuks jäeti maha Pihkva ja Eesti väed asusid tugevasti kindlustatud Irboska positsioonile. Siin jäi lahingutegevus kuni sõja lõpuni üsna loiuks. Peatähelepanu koondus Narva-Petrogradi suunale. 1919. aasta oktoobriks kasvas Loodearmeeks ümbernimetatud endine valgete Põhjakorpus 18500-meheliseks. 11. oktoobril läksid valged uuele pealetungile, et vallutada Petrograd. Seda pealetungi toetasid rannikul Eesti väed ja merel Inglise ning Eesti sõjalaevastik. Valgete pealetung oli algul edukas, kuid varises lõpuks ometi kokku. Näinud ära sõjaliste abinõude ummikussejooksmise, hakkas Nõukogude Venemaa 1919. aasta suvel otsima kontakte Eesti valitsusega. Pärast mitmeid ebaametlikke pinnasondeerimisi pöördus Moskva 31. augustil Eesti poole ametliku rahupakkumisega
1919 vabastas Eesti rahvaarmee Tartu 19.01 Narva 01.02 Võru ja Valga 03.02 Petseri Vabastamislahinkutes paistis silma Julius Kuperjanovi partisjonide pataljon jaan 1919. a. Paju lahing oli eestlaste jaoks veriseim lahing vabadussõjas Kevadel 1919 toimusid lahingud juba Vene territooriumil. Punaarmee tegi 3 suuremat pealetungi Lõuna-Eestis ja mais 1919 oldi 1,5 km kaugusel Võru linnast. Hiliskevadel oli Vene vägedel jõud otsas, Eesti rahvavägi oli samal ajal tõusnud 80000 meheliseks (lisaks 120000 kaitseliitlast) armeeks (1/5 rahvast) Kõik mehed vanuses 17-60 a. Mais 1919. a algas Eesti vägede pealetung koos vene valgearmeega. Põhja Eestist jõuti Peterburgi lähistele Võru rindelt ähtudes vallutati Pihkva Lõunarindel vabastati Põhja-Läti kuni Daugavpilsini Lätis tuleb võidelda Läti Kütidiviisidega (kommunistlikud) Vene poolel olid ka Eesti kütid. Vene Valgearmee Endised tsaariohvitserid Venemaal kes tahtsid taastada keisrivõim.
000 olid enam-vähem relvastatud ja võitlesid aktiivselt . Vabastatud aladel loodi metsavendade baasil Omakaitse , kus 1.augustiks oli üle 14.000 ja 1.septembriks ligi 25.000 meest . Samuti loodi esimesed improviseeritud väeosad ( suuremateks major Hirvelaane pataljon 300 mehega , kapten Talpaku pataljon 300 mehega ja Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon 400 mehega ) . Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt . Eriti oluline oli üle 40.000 meheliseks kasvanud Omakaitse roll metsade puhastamisel sinna jäänud punaväelastest 1941.a.sügistalvel . Kummatigi oli eestlastel sõjategevuses abistav osa , mida pahatihti on romantiliselt ületähtsustatud . Lahingutegevuses suutsid metsavennad ja OK hävitada umbes 3000 punaväelast ja tuhatkond NKVDisti ja miilitsat ning hävituspataljonlast ( täiesti kindlalt 2428 ). Metsavennad ja OK võtsid üle 25.000 vangi . Eesti poole kaotuste kohta on andmed samuti ebatäpsed . Metsavennana langes
19 jalaväe- ning 7- ratsadiviisi ja 5 soomusbrigaadi. 12. VII 1941 rinne peatub Pärnu jõe-Emajõe joonel 6. VIII Saksa väed jõuavad Kunda juures mereni 17. VIII sakslased Narvas 20.–25. VIII lahingud Tallinna pärast 28. VIII sakslased Tallinnas Metsavennad Vabastasid Lõuna-Eesti enamvähem omal jõul. Kokku 25000–35000 meest, kellest 12000 oli relvastatud ja võitles aktiivselt. Omakaitse koosseisus oli 1. IX 1941 u 25000 meest. Hiljem kasvas rohkem kui 40000 meheliseks. Improviseeritud väeosad: major Hirvelaane pataljon (300 meest), kapten Talpaku pataljon (300), Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon (400). Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt. Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel punaväelastest 1941 sügistalvel. Lahingutegevuses suutsid metsavennad ja OK hävitada umbes 3000 punaväelast ja 1000 julgeolekutöötajat, miilitsat ning hävituspataljonlast. Metsavennad ja OK võtsid 25000 vangi.
Tõnissoniga Eesti 26. november Rahvameelse Eduerakonna. Tartus tuli Saksa seltsi Bürgermusse saalis kokku Eesti ülemaaline rahvaesindajate 27. november kongress; see lõhenes ja osa kokkutulnuid jätkas koosolekut ülikooli aulas. 12. Algas mõisate põletamine (Eestis põletati u 120 mõisa). detsember Eestisse saabus maad rahustama 800 madrust, need jagati kaheksaks 100-meheliseks 19. rühmaks; sõja- ja välikohtute otsusel hukati Eestis ligi 300 inimest, ihunuhtlust jagati detsember 600-le. Luba eestikeelsete erakoolide avamiseks ja eestikeelseks õppetööks kõigis koolides 1906 kahel esimesel õppeaastal; esimese eestikeelse keskkooli - Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekooli – asutamine Tartus; Vanemuise uue teatrimaja avamine. 20. juuli Ülestõus Hara lahes ristlejal Pamjat Azova.
sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud. Eesti sõjaväelased Prantsusmaal Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsusmaa valitsuse palvel saadeti 1916–1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langesid. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest. Vabadussõja puhkemise hetkel oli väeossa kogunenud 500 meest, kes paigutati Bresti ja formeeriti ümber Eesti koondpataljoniks. Pataljoni ülemaks oli Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal alampolkovnik Richard Luik, tegelikult juhtis väeosa tema abi leitnant August Orgussaar.
annaabi.ee 
