Leeni jäi magama. -Leeni ärkas õe Marie ja sulase Kusta naeru peale. Leenit häiris Marie naer. Ta arvas, et ta õde on tema seeliku tõttu edev. Noored suudlesid, ning Leeni jälgis neid uudishimulikult kaugemalt. -Marie sosistas Kustale, et too ei tohi Maali poole vaadata. Leeni möödus oma nuukudest, keda ta magamas nägi. Ta kõndis nurmedele. Kuna ta teadis Kusta ja Marie saladust, tundis ta nende pärast häbi. Marie ja Kusta naeravad Leeni üle, sest too on tegelikult mehelemineku eas, kuid mängib sellegipoolest veel nukkudega. Leeni hakkas üleüldise maailmamure pärast nutma. Leeni kõnis mööda küngaste rajakesi ja tundis ülevoolavat rõõmu. Tat undis end osana sellest maastikust. Ta jõdis ojani, kus istus karjapoiss Vidrik, kes püüdis kala. -Vidrik sai Leeni peale kurjaks, et too teda hüüdis, kuna nii hirmutas ta kalu eemale. Vidrik- tundus Leenile vanamehelik. Vidrik kiskus tihti oma peremehega tülli (mõtete pärast). Koer Eku
toimunud muutusi. Seda kolme sajandi pikkust(nagu ka hüpoteetilist) regilaulu ajalugu raamistavad üldajaloo sündmused, muu hulgas ka asustuslugu. Laulikud on peamiselt naised, laulude üleskirjutuste juures on nende perekonnanimed pärast abiellumist. Et teada saada lauliku enda sugupuud, selleks on vaja leida meetrikaist märge laulatuse kohta. Seda saab teha umbkaudselt:otsustuse aluseks on lauliku vanus, mille põhjal arvestatakse välja sünniaasta, millest omakorda tuletatakse eeldatav mehelemineku aeg. Sealt edasi saab otsida andmeid lauliku või tema mehe vanemate, vanavanemate jne. kohta. Teadmised minevikus toimunud sündmustest, esivanematest ja kodukülast ulatuvad 18.sajandi algusesse. Selline mälu ajapiir on ootuspärane, sest seoses näljahädaga 17.sajandi lõpus ning Põhjasõja ja katkuepideemiaga 18.sajandi alguses toimusid Eesi ala asustuses olulised muutused. Nende sündmuste käigus vähenes Eesti ala elanike arv oluliselt.
Siis ei kasutatud avalikult sõnu "aluspüksid" või "alustalje". Kasutusel oli lihtsalt aluspesust rääkides sõna "need". Nii nägingi sellel näitusel meie esivanemate privaatsemat, samas ka argisemat poolt. Näituseeksponaadid olid valdavalt pärit Viljandi ja Heimtali muuseumi kogust ning erakogudest. See vanavanade aluspesu on meie jaoks kui müstika. Kõik puha linane, hele, käsitöö, pitslisanditega jne. Tekib ettekujutus nooriku veimevaka suurusest, mis pidi mehelemineku ajaks valmis ja riidekirstus olema. Oi, millised alusseelikud ja pika säärega püksikud, korsetid ja tripivestid! Näitust külastades oli tunne nagu oleksin sattunud kellegi salajasse kambrikesse ja püüdnud hoolega varjatud saladust piiluda. Oli huvitav ja hariv kogemus. Nüüd tean rohkem vanavanemate pesust. Tean, mida nad pikkade ja kurguni kinninööbitud kleitide, särkide ja seelikute all kandsid, sest vanad fotod ju seda teavet ei sisalda.
krattidele hinge sisse puhuda. Rehepapp käis ka kilter Lembitu surivoodil. Rehepappi tunti kui head arstijat, kellel iga tüve tarbeks õige malakas käepärast oli. Rehepapp pooldas krattide asjus mõõdukust, ta ütles ikka, et üle ühe krati pole perele sugugi tarvis ning igasugune liigne ahnitsemine on kurjast. - Räägu Rein sirge seljaga talumees, vinge mõisnike ja mõisatööliste vastane. Tal on mehelemineku eas tütar Liina.Vana Räägu Rein ei käinud iialgi mõisas vargil ega lubanud oma perelgi parunitelt suutäit leiba või killukest küttepuud näpata. - Räägu Liina Reinu tütar, kes armastas Kupja-Hansu. Ta käis vahetevahel libahundiks, et kuulata Hansu luulelisi sõnavõtte mõisapreili akna all. Isa tahtis Liinat anda naiseks Õuna Endlile. Liina armastas libahundiks käia see oli parim meelelahutus nisama metsa all joosta.
Tütred said kõik mida nad tahtsid. Isa rahuldas kõiki nende tujusid. Tüdrukutel olid õpetajad, kes pidid neid varustama annetega, mis annavad tunnistust heast kasvatusest. Neil oli ka seltsidaam. Käisid ratsutamas, omasid sõidukit ja elasid nagu rikka vanahärra armukesed. Nad pidid vaid avaldama oma kõige kulukaimaid soove ja Goriot tõttas neid täitma. Goriot' silmis olid ta tütred inglid ja temast endast palju kõrgemal. Kui tütred jõudsid mehelemineku ikka, võisid nad valida mehi oma maitse järgi; kaasavaraks pidid saama poole oma isa varast. Perekonnaelu: Anastasie oli aristokraatlike kalduvustega ja abiellus krahv de Restaud'ga. Pidas ka armukest Maxime'i, kes sattus võlgadesse. Et päästa Maxime, müüs ta maha oma mehele kallid perekonna teemandid. Restaud sai kõigest teada. Delphine abiellus parun Nucingeniga (rikas pankur, kes ei kuulunud kõrgseltskonda). Ta
väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. Tutvusin järgmise teosega... Tutvusin teosega ,,Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". ,,Säärase mulgi" süzee aluseks on tõestisündinud lugu saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola tanguks ja suure tangukoormaga Pärnusse sõitis. Sealt pidi ta aga häbiga tagasi sõitma. Nimetatud raamatus oli aga lugemisoskamatu peremees Peeter Pint, kelle tütar Maie oli just mehelemineku eas. Käiski tal siis kaks kosilast; Erastu Enn ja Männiku Märt, kes oli noor mulk. Peremees Pint aga vihkas mulkisid, kuna mulgid ikka rikkamad ja haritumad olid. Erastu Enn oli aga selline valelik poiss, kes endal ise parema käe pöidla maha raiunud, et mitte kroonuteenistusse minna. Peremehele ta aga meeldis, sest too ajas Peetrile libedat juttu, ikka ,,Mäeotsa onu" ees ja ,,Peetri-onu" taga. Peremees jäigi teda uskuma, kui Enn ,,Postimehe" artiklit
ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. Tutvusin järgmise teosega... Tutvusin teosega ,,Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". ,,Säärase mulgi" süzee aluseks on tõestisündinud lugu saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola tanguks ja suure tangukoormaga Pärnusse sõitis. Sealt pidi ta aga häbiga tagasi sõitma. Nimetatud raamatus oli aga lugemisoskamatu peremees Peeter Pint, kelle tütar Maie oli just mehelemineku eas. Käiski tal siis kaks kosilast; Erastu Enn ja Männiku Märt, kes oli noor mulk. Peremees Pint aga vihkas mulkisid, kuna mulgid ikka rikkamad ja haritumad olid. Erastu Enn oli aga selline valelik poiss, kes endal ise parema käe pöidla maha raiunud, et mitte kroonuteenistusse minna. Peremehele ta aga meeldis, sest too ajas Peetrile libedat juttu, ikka ,,Mäeotsa onu" ees ja ,,Peetri-onu" taga. Peremees jäigi teda uskuma, kui Enn
oma elu eesmärki. Direktori abikaasa võtab teatris loozi ja me näeme: tema loozis istub Varenka mingisuguse lehvikuga, näost särav, õnnelik, ja tema kõrval Belikov, väike, kägaras, nagu oleks teda tangidega kodust välja kistud. Ma korraldan õhtupeo ja daamid nõuavad, et ma tingimata kutsuksin ka Belikovi ja Varenka. Ühesõnaga, masin töötas täie hooga. Selgus, et Varenkal pole midagi mehelemineku vastu. Elada venna juures polnud tal just eriti lõbus, muud nad ei teinudki, kui päevade kaupa vaidlesid ja sõimlesid . Näiteks selline stseen: tänaval läheb Kovalenko, pikk tüse koljat, väljaõmmeldud pluusis, juuksetutt langeb mütsi alt laubale, ühes käes on tal raamatupakk, teises jäme, jändrik kepp. Tema taga läheb õde, samuti raamatutega. "Kuid sina, Mihhailik, pole seda lugenudki!" vaidleb õde valjusti. ,,Ma sulle ütlen ja vannun, sa pole seda üldse lugenud!"
Vanapaganale. Kui tema lumememm, kellel oli hing sees ära sulas, siis Vanapagan keeras Hansu nina tagurpidi ja Hans sai surma. Tänapäevalgi leidub Hansu-suguseid, kes ei julge oma armastatavale öelda oma tunnetest, kes surevad proovimata. Räägu Rein – „Räägu Rein oli lesk. Naise oli katk juba ammu minema viinud, siis, kui Reinu tütar Liina oli alles päris pisike kirp. Nüüd oli Liina aga juba mehelemineku eas, vat nii kiiresti lendab aeg!“(lk.9). Räägu Rein ei sallinud mõisa ega mõisnike „Vana Räägu Rein ei käinud tõesti mitte iialgi mõisas vargil ega lubanud oma perelgi parunitelt suutäit leiba või killukest küttepuud näpata. Küll ei pannud ta kätt ette, kui keegi läks moonatretile mõne naabri aita või sahvrisse.“ (lk. 12). Reinul oli kindel suhtumine, kõik mis oli seotud mõisaga talle ei meeldinud. „See ei
See tähendas seda, et otsustusõigus kuulus vääramatult mehele ning naisel oli õigus vaid püüda neid otsuseid mõjutada ning nõu anda. Elluastumisel ei olnud tavaks, et vanemad otsustavad alati poja eest, kelle ta naiseks peab võtma poeg oli täisealiseks saades küllaltki iseseisev ja teinekord võttis enesele õiguse otsustada vanemategi edasise käekäigu üle. Samas peeti endastmõistetavaks, et tütre mehelemineku üle otsustasid vanemad ja noorikul oli ses asjas vähe sõnaõigust. Muuseas, väljendid ,,mehele minema" ja ,,tema omaks saama" näitavad kujukalt ära naise allutatuse. Mees aga ,,võttis" OMALE naise. Ja kunagi ei öeldud vastupidi naine ei võtnud meest ja mees ei läinud naisele. See on meie keeles säilinud tänapäevani, kuigi nüüdisajal võtavad ja jätavad nii naised kui mehed õiguslikult samaväärsetel alustel (EV põhiseadus, 2. ptk. §27).
rivaliteeti pehmendavad. Nii Pearu naine, kes oma mehe vägivalla eest Andrese juurde pageb kui ka Krõõt. Veelgi reeturlikum on aga eespere järgmine perenaine Mari, kes kahe pere lastel omavahel Andrese eest salaja mängida lubab. Naiste roll meeste rivaliteedis on tagasihoidev. ,,Mis nüüd mina, ärge te ainult riidu minge," ütleb Krõõt Andresele enne rammukatsumist (lk 49). Naiste rivaliteet leiab oma väljenduse mehelemineku eelses ja aegses ning seejärel koduses majapidamises ning lastes. See on põhjuseks, miks Mari Andresele kunagi päriselt omaseks ei saa ning seetõttu tundub Andresele ka, et Mari talle oma hinge ei ava. Andrese meelest on tegu pigem seisusevahega ja mitmelgi korral heidab ta Marile ta saunikuhinge ette. Mari hing on aga isikliku süüga koormatud ning seetõttu üldiselt pigem lepituse kui konflikti poole püüdmas. Mari kannab endas süüd Jussi pärast, kelle naine ta enne Andrest oli
Headus tuleb hoida sellega, et halbadega ei abielluta, tõupuhtust tuleb hoida. Väljendab selgelt põlgust muu seltskonna vastu. Samas kaebab, et kõik ei lähe ideaalselt ja halvad tõstavad pead, ähvardades sotsiaalset korda. Sappho- pärit Lesbose saarelt ja naine. Ta oli aristorokraatlik lesknaine, kes koondas enda ümber meheleminekueas tüdrukuid, keda ta kasvatas ja õpetas ja pühendas neile need poeemid. Ühelt poolt olid need kurvad mehelemineku luuletused ja teiselt poolt kirglik armastusluule. Sappho ei kirjelda midagi, vaid väljendab oma intensiivseid tundeid nende tüdrukute vastu. Sõjavägi 7. saj peale kujunes välja tüüpiline kreeka võitlusrivistus, faalanks. Jalaväelane hopliit, nad olid tõhusalt relvastatud. Kaitserelvastus: kindel relv oli kilp, mis kindlasti ei puudunud. Kilbi minemaviskamine oli märk argusest ja häbiväärt. Kilbile lisaks oli veel korintose kiiver põse ja
annaabi.ee 
