Juhan Viidingu luuleraamat
libisen
su metsast sind kaevasin tookord ma
juurtega
ei lastega sündinut korrata
suurtega
***
Ja ikka valgusesse vaadata:
Kui aknale on kardin veetud ette,
Kui kõik on koos
Ja nõnda omaette,
Ka siis, kui sinu verekell käib ette.
Kui valge tund,
Ka siis on ülim kohus
Koos valgusega olla hädaohus.
Suguühe
Surnuaiapingil
Elu igavese
Jätkumise ilu.
Öine hümn
Peaaegu sõnatu,
Või kui, siis silbilisrõhuline.
***
Siselinna kalmistu
Tõsiduses, salapäras
Meheeluks valmistu,
Juhan,
Kuu ja tähesäras.
***
väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes
aga meie hoovis
rippus õudne kuu
Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud,
kas vastu klaverit või piljardit,
see kõik ei loe. Vaid päevad need on loetud:
paarkümmend tuhat, mitte miljardit.
Ka Maanus suri. Ära suri Maanus.
Ta maeti maha
annaabi.ee 
