2.1.1. Sissejuhatus mehaanikasse Sõna mehaanika on pärit kreeka keelest ja tähendas algselt masinat. Uurimisobjekti järgi võib mehhaanika jaotada: Tahkete kehade mehhaanikaks Vedelike mehhaanikaks Gaaside mehhaanikaks Peenema jaotuse saame siis, kui arvestame teoreetilisi alusmõisteid: Klassikaline mehhaanika puhul jaotub järgmiselt: Staatika (kirjeldab jõudude jaotust paigalseisvas süsteemis) (uurib kehade tasakaalu tingimusi) Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude) (uurib kehade liikumist, aga mitte selle tekkepõhjusi) Dünaamika (kirjeldab liigutatavate kehade käitumist ja neile mõjuvaid jõude) (uurib aga just liikumise tekkepõhjusi ja seda, kuidas liikumine mingite jõudude toimel muutub.) Kinemaatika (kinema - kreeka k. liigutus, liikumine) uurib kehade liikumist ruumis. Seejuures pole tähtis, mis seda...
Ampére abiellus uuesti 1. augustil 1806, kuid seegi kord õnnetult. Enne tütre sündi 1807. aastal elas paar lahus ning seaduslikult lahutati nad aastal 1808, kusjuures lapse hooldusõigus jäi Ampére'ile. 1809 edutati Ampére matemaatika professoriks ning sellesse ametisse jäi ta 1828. aastani. Ta õpetas koos Augustin Louis Cauchy'ga, kuid õpilased eelistasid Ampére'i konventsionaalsemat lähenemist analüüsimisse ning mehaanikasse. 1826. aastal hakkas Ampére õpetama Collége de France's. Talle anti vaba voli õpetada aineid, mida ta tahtis ning kuidas ta tahtis, erinevalt Ecole Polytechnique'st, kus ainekava oli rangelt ettekirjutatud. Seega õpetas ta elektrodünaamikat ning tema olulisimaks õpilaseks sai Liouville, kes panustas tema kursusesse, muutes märkmeid, mida oli teinud Ampére loengutes. 1826 määrati ta Université de France õppetooli eesistujaks ning seda positsiooni hoidis ta kuni surmani.
üldse kuskil rakendatav. Ta tungis aina sügavamale, nägi algebra valemite taga seoste seaduspärasusi, isoleeris need ja jõudis nii rühmateooriani. Tänapäeval on see elementarne ja ometi keerukas teooria paljudel puhta ja rakendusmatemaatika aladel põhjapaneva tähtsusega, alates algebraliste võrrandite teooriast kuni aatomi ehituse kirjelduseni. Rühmateooria on ka kristallide geomeetria alus, kui nimetada ainult ühte tema rakendusaladest, ning tema edasiaretused ulatuvad isegi mehaanikasse ja diferentsiaalvõrrandite teooriasse. Cauchy elu ja iseloom meenutavad mõningal määral vaest Don Quijotet: me ei tea, mille puhul naerda ja milles kaasa tunda. Tema isa, Louis Rrancois, oli vooruse ja vagaduse eeskuju. Need kaks hinnatavat omdaust, millega ainult sageli kiputakse liialdama. Oli suur ime, et Cauchy seenior pääses giljotiinist. Ta oli haritud klassikaliste keelte ja piiblitundmise alal, peenetundeline
Samuti kuulub Newtonile ülemaailmse gravitatsiooniseaduse avastamise au. Esimesena kasutas inertsmomendi mõistet üks suurimaid XVII sajandi teadlasi Christian Huygens (1629-1695) seoses uurimustega füüsikalise pendli alalt. Huygensi nimega on seotud ka paralleelsete telgede teoreem, millele tänapäevase kuju andis F. Steiner (1849-1901). Nimetuse "inertsmoment" võttis kasutusele L. Euler (1707-1783), temale võlgneme ka peainertstelgede mõiste (1765). Inertsellipsoidi tõi mehaanikasse L. Poinsot' 1834. aastal. L. Eulerit loetakse jäiga keha mehaanika rajajaks. Ta vaatles esimesena jäika keha koosnevana üliväikestest masspunktidest, mis on omavahel ühendatud liikumatult. Ta esitas esmakordselt ühe kinnispunkti ümber pöörleva jäiga keha kinemaatilised ja dünaamilised võrrandid. Liikumishulga jäävuse seaduse andis René Descartes (1596-1650) oma töös "Filosoofia printsiibid" 1644. aastal, kus ta kasutas seda põrkeülesande lahenda- miseks
Mõni sõna ka veel teistest teadlastest. Kui piirduda siin staatika arenguga (kinemaatika ja dünaamika arengust on lühidalt juttu vastavalt teises ja kolmandas osas) , siis tuleb nimetada veel kolme väga tähtsat teadlast. Leonardo da Vinci (1452-1642) uuris kaldpinnal oleva keha tasakaalu probleemi ja lahendas selle ülesande. Tema uuris ka liugehõõret, tehes sellega seoses ilmatu palju katseid. Leonardo da Vinci tõi mehaanikasse jõu momendi mõiste. Pierre Varignon (1654-1722) uuris tasakaalu kolme jõu mõjul ja lahendas selle probleemi. Tema võttis kasutusele jõuhulknurga võtte jõudude liitmisel. Varignon täpsustas ja viimistles jõu momendi mõistet, andes jõu momendile just sellise kuju, nagu me seda tänapäeval tunneme. Varignon defineeris ja tõestas kuulsa teoreemi resultantjõu momentidest, mis tänapäeval kannabki Varignoni nime.
annaabi.ee 
