Õiguse üldteooria
Kogu ülejäänud atribuutika õiguskeeles
on sisuliselt ühiskeel. Oluline on, et ühiskeele sõnade tähendust võib oskuskeeliti kitsendada,
täpsustada, piltlikustada, kuid teda ei tohiks avardada ega muuta. Seega juriidilise
hermeneutika esemeks pole ei abstraktne faktiline koosseis ega elulised asjaolud, vaid nende
keele abil kirja pandud kirjeldused. Nii õigusnorm kui otsustamist vajav kaasus on õiguse
rakendaja jaoks esitatud kirjaliku teksti kujul.
Juriidilises meetodidiskussioonis (meetodiõpetuses) on märgata uut rõhuasetust
seoses õigusnormide tõlgendamise ja õiguse rakendamisega – õigustekstide semantiline
interpretatsioon. Kuna tekstide tõlgendamine on nende tähenduse interpreteerimine,
kasutatakse tekstide tõlgendamisel keeleteaduslikke ja -filosoofilisi tähendusteooriaid.
Traditsiooniline juriidiline hermeneutika otsib “sõna tähenduse piire”, püüti eristada
tõlgendamist õiguse edasiarendamisest või üksikjuhtumil ka selle loomisest. Uudne on
annaabi.ee 
