Torn sai kannatada Tallinna piiramisel Vene vägede poolt 1577.a. Liivi sõjas. 16. sajandil asuti rajama linnamüüri ette mullast bastione seoses suurtükkide kasutuselevõtuga sõjategevuses. Neitsitorni müürilõigu ette ehitati kaitsebastionid 17. saj. teisel poolel (praegused Harju- ja Lindamägi), ning selle tagajärjel kaotasid Neitsitorn ja Tallitorn oma sõjalise tähtsuse. Kuna gildid jt. institutsioonid olid rangelt meestekesksed, siis lokkas linnas prostitutsioon, mida püüti rangelt reguleerida. On teada, et Neitsitorn oli keskajal kasutuses ka lõbutüdrukute vangimajana. Neitsitorn on ajaloos tuntud Pallase kunstnike ateljee- ja ka elupaigana. Näiteks kunstnikud Kristjan ja Paul Raud kasutasid Neitsitorni kahte korrust ateljeena. Pärast balti-sakslaste lahkumist 1939.a. sõja tõttu üüris Neitsitorni ülemist ateljeed Estonia peadirigent Raimond Kull
Leitud esemete arvukus on suur, mistõttu peetakse, seda väga pühaks. Wilsford, Inglismaa. Saht, kus on leitud luuesemeid, keraamikat, merevaiku, aga ka urnimatus. Budsene, Møn, Taani. Tühjaks õõnstatud pajutüvi,seest täidetud esemetega- mitu tutulust, spiraalkäevõru jm. Peitleidude tava hakkas levima hilispronksiajal, mil põletusmatustele ei pandud enam uhkeid esemeid kaasa, need tulid kuidagi teisiti ringlusest eemaldada. Varapronksiajal olid luksusesemed peamiselt meestekesksed, hilispronksiajal aga tõuseb naiste osatähtsus, arvatakse naisjumalate teket (Prantsusmaal alasti pronksist naisefiguurid) Esemete väljatulekul ei saa enam kindlalt öelda, kas tegemist on ohvrileiu või peitleiuga. Ühtedeks kindlamateks ohvrileidudeks peetakse pronkskilpe, mida on peetud päris ebafunktsionaalsed. Arvamus on tekkinud sellest, et kilbid on olnud kaetud pronksiaja ikonograafia sümbolitega (lind, paat, päike) ning leitud märgaladelt või peitleidudena.
annaabi.ee 
