Soome kirjanduse ajalugu
andekatele laulikutele). Vähem andekatel esineb palju tarbetuid üksikasju. Kordused annavad
hingetõmbepause. Kalevalamõõdulised runod ei jaotu stroofidesse ja nende värsse ei riimita.
Loomupärane alliteratsiooni kasutamine. Alles 17-18. sajandil hakkas euroopaalikke
traditsioone järgiv lõppriimilis-stroofiline luule kalevalamõõtu Lääne-Soomes ja hiljem ka
idapoolsetel aladel kõrvale tõrjuma.
18.saj pärinevate teadete järgi esinesid meeslaulikud paariti, mõnikord kandle saatel. Igat
värssi lauldi 2 korda. Eeslaulja esitas värsi, järellaulja liitus temaga värsi lõpus ja kordas seda
üksi. Eeslaulja omakorda liitus järellauljaga korratud värsi lõpus ja hakkas üksi laulma uut
värssi jne. Runosid lauldi ühenduses päevaste töödega : käsikivil jahvatades, lüpstes, karjas
käies jne. Küla pidulikud olukorrad sisaldasid rohkesti laulutraditsiooni: matused itke, pulmad