Uus Eestimaa talurahvaseadus sai keiser Aleksander I kinnituse 23. mail 1816. aastal ning Liivimaa talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi, 1831
Uus Eestimaa talurahvaseadus sai keiser Aleksander I kinnituse 23. mail 1816. aastal ning Liivimaa talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi, 1831
annaabi.ee 
