Alesander Puškin
paljudel oli valus vaadata. Nähtavasti suuresti seetõttu jäigi Puskini elu nii lühikeseks -
teda viimastel aastatel piinanud "must mees" viis ta ära, samuti kui Mozarti ja Jessenini
viisid ära nende "mustad mehed".
Aleksandr Sergejevits Puskin suri 10. veebruaril 1837.
Eleegia
Noorpõlve pidustuste metsik uljus
mu meelde pohmeluse jäljed muljus.Kuid aastatega nagu vana vein
saab kirkamaks ka mineviku lein.
Mind ootab vaev. Mu elumere kallas
ja tulevik on tuulte meeltevallas.
Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel!
Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mure paisub maruks
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski.
Vang
Mu aknal on trellid ja rõske on torn.
Noor kotkas, mu kaaslane mõtlikult-morn,
All vangla ees vuhinal tiivaga lööb
Ja pahuralt veriseid palasid sööb.