taotlemisel reeglipärastatud menetluse järgimine, mis tagab eesmärgile jõudmise. Mõtlemise erinevad teed. Parmenides kõneleb küsimise, mõtlemise teedest. Õigupoolest on siin ainult üks tee võimalik – see tee, mis kuulub olevasse endasse ja mida mööda käies tuleb olev ise varjulejäämatult esile. Kõik teised võimalikud teed on eksiteed, ummikteed, mis lasevad oleval endal paista teisiti kui see on. Sellised on aga just inimeste, surelike astutud rajad, mis toetuvad meeltekogemusele ning on leidnud väljenduse ja saavad kinnitatud üldlevinud arvamustes. Kuid siin ongi nüüd problemaatiline punkt Parmenidese mõtlemises – mingis tähenduses on ka need “käimatud rajad” ju olemas, kui tavalistel inimestel on võimalik neid pidi käia. Teine Parmenideselt pärit fragment annab edasi neid jumalanna sõnu, mis paistavad seda käsitlust kinnitavat: Vaja üteldagi ning mõteldagi (noein) olev ise (to eon) olemas. ON olemas ometi olemine (esti gar einai)
Kuna sellise teadmise esemeks sai Platoni järgi olla üksnes idee, viimane on aga tunnetatav vaid puhtas mõistustunnetuses, siis sai Platoni järgi teadmine ranges tähenduses olla ka üksnes puhta mõistustunnetuse resultaat. Arvamused, mis inimestel kujunevad meeleliselt tajutavast maailmast, peegeldavad vastavalt selle tegelikkuse valdkonna karakteristikuid. Kõigepealt on meeleliselt tajutav maailm Platoni järgi mitte tõelisus, vaid paistvuse valdkond. Seetõttu fikseerivad meeltekogemusele toetuvad arvamused ka üksnes seda, kuidas asjad paistavad, mitte aga seda, mis nad tõeliselt, olemuslikult on. Meelte kaudu kogetud asjad on alati üksikud, individuaalsed nähtused. Järelikult kehtivad 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. arvamused samuti nende üksiknähtuste kohta sellisena ja niivõrd kui kogemus neid inimestele esitab
kasutustingimustega, uskudes, et sõna tähendus ei ole määratud kuidagi teisiti, kui ühiskondliku kasutuse kaudu. Keeleväljendi tähenduse määrab kontekst. Jätkuvalt tahab W aga vabastada filosoofiat mõttetutest probleemidest. Teooriad ja üldistused varjutavad tavakeele rikkuse. Ka Quine´i arvates on see, millele üks või teine keeleväljend osutab alamääratud ehk üheselt määratlemata või ei vasta üheselt meeltekogemusele ja teadmine maailmast on alati teadmine mingist keeles. Vaimufilosoofia: Nn analüütilise vaimufilosoofia keskne küsimus on, millest me siis ikkagi räägime rääkides oma vaimuseisunditest- mõtlen, olen teadvusel jne. Filosoofia ajaloos on vaim olnud kehaga võrreldes privilegeeritud seisundis – Platoni hingeõpetus ja mõtlemise primaat, kristlik hinge surematus, Descartesi kahtlemine meeltetajus ja mõtlemise usaldamine. Moodsa vaimufilosoofia
annaabi.ee 
