Keeleteaduse alused
neist saab moodustada lõpmatu hulga tähenduslikke jadasid. seda omadust
nimetatakse keele kaheplaanilisuseks. Piiratud hulga märkide abil on võiamlik luua
piiramatu hulk erinevaid kombinatsioone. Samal moel häälikuid kombineerides võime
luua lõpmatu hulga keelelisi sümboleid ehk üksusi, millel on teadaolev, kokkuleppel
põhinev tähendussisu. Tähtis on, et kõik keelekollektiivi liikmed seda kokkulepet
teaksid ja peaksid sellest kinni.
Enamikku keelelisi süboleid võib pidada meeleveldseks- ses mõttes, et häälikkuju ja
tähenduse vahel pole vahetut seost.
Osa loomuliku keele sümbolmärkidest nimetad välismaailma olendeid, esemeid või
nähtusi. Kuid on ka sümboleid, mille tähendust või funktsiooni ei olegi nii lihte
piltlikult selgeks teha. Mõned sümbolid väljendavad ka suhteid.
Kellelist sõnumit vastu võttes on vaja ära tunda häälikud ja tähendust kandvad
üksused, lisaks tuleb veel tajuda nende üksuste vahelisi suhteid, et sõnumi mõistmine