Duke Ellington
hääli. Kuid dzunglistiil on vaid üks Ellingtonile omistatud neljast stiilist. Ülejäänud kolm on
,,meeleolustiil", ,,kontsertstiil" ja ,,standardstiil". Viimane pärines üsna otseselt Fletcher
Hendersonilt, kahekümnendate tähtsaimalt orkestrijuhilt, ja ei toonud alguses kuigipalju
kaasa. Meeleolustiili kannab bluusitunne, seda isegi palades, mis pole tegelikult bluusid.
Kõlavärvi poolest kõige ambitsioonikamad Ellingtoni kompositsioonid on seotud
meeleolustiiliga. ,,Solitude", mis ütleb üksinduse kohta kolme minutiga rohkem kui mõnigi
paks raamat, on kõige kuulsam näide. Mis puudutab kontsertstiili, siis on neid tegelikult kaks:
tõelised väikesed kontserdid Ellingtoni orkestri erinevatele solistidele ning katsed luua dzässi
suuremates vormides.
Duke Ellington muusikaline geenius
Kui Duke Ellington sai muusikuks, loobus ta oma eelmisest tööst, maalimisest, ainult
näiliselt
annaabi.ee 
