Sibul) ja tenor Alfrediga (Mati Kõrts), kes oli perenaise austaja. Teise vaatuse tegevuskohaks on varieteeteater Nahkhiir, kus kõik peategelased kohtuvad ja kus Vanemuise lavastuses pakutakse värvikaid tantse. Kolmandas vaatuses on laval vangla, kuhu on sattunud Alfred, kes esineb Eisensteini nime all. ,,Nahkhiirt" peetakse kõige edukamaks Straussi operetiks. Selle pikk avamäng juhatab sisse opereti meeleoludesse. Lisaks rõhutas meeleolu ka vaade Viini tolleaegsele tänavapildile. Osatäitjatest jättis mulle kõige sügavama mulje Angeelika Mikk, kelle helisev koloratuur tuli eriti kaunilt esile kuulsas Adele naeruaarias. Ka Mati Kõrts, tenor Alfredi osas, paistis silma mitme tuntud ooperikatkega. Operetile omaselt oli ,,Nahkhiires palju humoorikaid situatsioone ja sõnamänge. Andekamad koomiliste rollide osatäitjad olid Jaan Willem Sibul teatridirektorina, Tõnu Kattai
1910-da aasta teisel poolel esineb Jansen näitusel neljakümne ühe eksponaadiga etüüdide, portreede, illustratsioonide ja ajavaimule vastavalt ka suurema arvu sümbolistlikul ainestikul loodud töödega. Kunstnikuelu sunnib 1911. aastal Janseni tervisepuhkusele Triiki. Sinna jääb ta peatuma pikemaks ajaks. Sisustades vaba aega tutvub ta kohaliku eluoluga, joonistab karaktertüüpe, elab sisse kohaliku talvemaastiku erilaadi ja meeleoludesse. Selle kõige tulemusena sünnib maal ,,Kirikuteel". Maal kajastab tolleaegse taluelu põhapäevanägu. Teose koloriit on ergas, vormikäsitlus realistlik, teatud kallakuga dekoratiivsesse. Pärast 1910. aasta kunstinäitust on Jansen väga tegev just portretistina. Ta on maalinud teiste seas nii A. Starkopfi kui ka P.Arenit. Kooli lõpetab Jansen oma tuntud diplomitööga ,,Muhu saarel". Kunstide Akadeemia nõukogu otsusega tunnistati Jansen maali ,,Muhu saarel" eest kunstnikuks
taasnuusutamine, parandamine, restauratsioon. Ühesõnaga, see on postmodernism, vähemalt üks liin sellest, mida postmodernismiks on nimetatud." (Hennoste, 1993). Vaatamata tema modernismitaotlusele, strukturaalsest teooriast juhindumisele, visuaalse toomise katsetele verbaalsesse teksti ning teistele eesmärkidele pole ta ühegi teooriaga lõpuni minev, selleks on tema kirjanikunatuur liialt spontaanne ja püsimatu, sukeldudes aina uutesse meeleoludesse ja kontseptsioonidesse, liikudes müstikast filosoofiadoktriinideni, akadeemilisest teatrist palaganini, salateadustest kommertsküsimusteni. Üldiselt kasutab ta juba modernismiperioodi tekstides ära olemasolevaid tekstikatkendeid ning uue teksti terviku hoomamiseks on vaja tunda varasemaid tekste. Uus tekst osutub tihti signaalide jadaks, mis peale oma käivitajarolli eriti muud väärtust ei omagi, kirjutamine asendub kombineerimisega.
Transpordisüsteem rakendus sõjavajadustele, raudteetransport ei suutnud varustada linnade tööstusettevõtteid kütuse ja varustusega, tekkisid suurlinnades toiduga varustamise raskused. Sõja puhkedes suurendati ka makse, koguti annetusi, töökohustused suurenesid jne, lisandus ka mure omaste pärast, kes viibisid rindel või olid teadmata kadunud, sõjatüdimus suurenes kiiresti ka tagalas. Tekkinud rahulolematus kanaliseerus ennekõike valitsusvastastesse meeleoludesse. Sõja algusjärgus hakati kõnelema sellest, et seni keisri poolt ametisse nimetatud ministrid tuleb maha võtta, asendada parlamendi ees pol vastutust kandva valitsusega. 1915 suvel tuli sellise nõudega välja Moskva linnaduuma. Sellest haarasid kinni teised linnaduumad, ühisk org-d ja 1916 liitus selle parlamentaarse valitsuse nõudmisega Riigiduuma. Keiser ei tahtnud riigi valitsemissüsteemi muutusest midagi teada. Rahustamaks rahva meeleolusid ja vähendamaks rahulolematust üritas
annaabi.ee 
