Kui inimene vähimal määral kahtleb oma ajastu poliitikas, siis kunstitarbimisel saab ta järeldada enda jaoks püsikindlaid resolutsioone; midagi sarnast toimub ka uudistes ning meedias, kus valitsus koostab oma eesmärkide nimel täpselt folmuleeritud kava. Siit järeldub, et oluline roll on emotsionaalsel mõjul, kuna emotsioonid suudavad suuresti mõjustada vaatajat. Nimetagem emotsioone kujundajateks ning tundeid tulemuseks, ja rääkides positiivsest meeleliigutustest, võime seda kõike kutsuda esteetiliseks efektiks. Just kunst võib kuluda poliitilistel eesmärkidel provokatiivseks ja saavutada olulist mõju inimeste vormimisel, s.t radikaalselt mõjuda nende maailmanägemusele. Kuigi demokraatlikus ühiskonnas on kunst pigem anonüümne, siiski ei tähenda see seda, et ta jätab oma ülesanded saavutamata. Võimalik, et just demokraatlikkus ühiskonnas suudaks kunst vahest mängida suuremat rolli. Ranciere toob oma essees näiteid 18
inimvaimu peegeldused ja see inimvaim oli tal ühtlasi ka maailmahing. Uuris inimeste ilu tajumist katsete abil empiirika abil. Sealt ka empiiriline sensualism. Oli ka üks psühholoogia eelkäijaid. Pani aluse psühholoogilistele katsetele. Väitis, et harmoonia, mille poole püüdleme, saame arendada, treenida kui me arendame oma maitsemeelt ja oma tunnetusvõimet. Ütles, et üks inimene on tervik, mis koosneb kirgedest ja tungidest ja meeleliigutustest, mida mõistus kontrollib ja alla surub ja et me peame jälgima, et need kaks poolust oleks tasakaalus. Tema seab meelelise tunnetusega sõltuvusse moraaliküsimustega. Püüdleb harmoonilise terviku poole, kus tasakaal. Tema arvates saab seda treenida ja ta peab seepärast kunsti kasvatust väga oluliseks. See aitab luua inimese sees ja ümber tasakaalu. Neid ideid korjasid üles prantsuse valgustajad ja esteetika debati esindajaid
annaabi.ee 
