Tammsaare ja Gailit elulugu
Kaasaegne arvustus hindaski seda väikest
sündmuskehva ja katkelist maaidülli ,,väga kenaks". Märgiti kiitusega uue juurdetulija
iseloomude kujutamist, rahva elu ja keele tundmist. Märgati isesugust joonetõmbamist ta
saunikpaari karakteristikas: ,,Kaks vanakest, mees ja naine, elavad alalises nägelemises. Aga
see on harjunud asjaks saanud, see näib nagu nende elunõue olevat ja ei riku head läbisaamist
teineteisega" (,,Postimees nr. 80, 1901).
Kauasest ühtekuuluvusest ja võrdsest meelelihtsusest hoolimata kaks ebavõrdset sugupoolt,
nähtud lepliku karakterhuumori episoodilises valgustuses, väikesed inimesed, kellest palju
muud ei või ütelda, et nad on olemas, niisugused on need ,,Kuresaare vanad". Eriliselt
tähelepandud on nende kahestumise ja ühtekuulumise liigutav lõpplahendus. Kui Kuresaare
mats hakkab surema, siis lausub ta sõnakas eit härdaks heldides: ,,Või pole meie hästi läbi
saanud? Oleme meie iial teineteisele halba sõna öelnud?" Nägelemine paratamatuna