ÕENDUSFILOSOOFIA, FILOSOOFIA ÕENDUSES
õenduses kasutatud teadmisi ja tuli järeldusele, et neid on neli: empiirilised, esteetilised,
personaalsed ja eetilised. Neid teadmiste valdkondi on hakatud pidama distsipliini
oluliseks struktuuriks ja Carperi tööd (1978) on jätnud olulise märgi diskussiooni
õenduse kui distsipliini teooriast. Rõhuasetus teadmiste tüübile on paljastanud ka
ebasobivuse kategoriseerida õendust kui baseeruvat meditsiiniteadusele või haigustele.
Carper pani ette , et ”õendusprotsess” oli ”põhiline meetod õendusuuringute tegemiseks”,
olles õenduse kui distsipliini süntaksi oluline komponent.
Teised autorid keskenduvad õenduse kui distsipliini olemuse määratlusele õenduse
unikaalsuse seisukohalt. Teoreetikutevaheliste diskussioonide põhiteema keskendus
õenduse põhi-ja lisateadmistele (Johnson 1959, Donaldson & Crowley 1978) ja autorid
annaabi.ee 
