märgatav Mesopotaamia aladel ja teataval määral Kreekas-Roomas, aga nt ka araabia / islami tsivilisatsioonis juba meie ajaarvamise aastatel). Sellist fenomeni on seletatud riigistruktuuride tugevnemise ja kindlustumisega, mis tõi kaasa vajanduse neid õigustada. Argumendid vastavas vallas saadi sageli religioonist või mütoloogilistest alliaktest, mis omakorda tõstis viimaste tähtsust ning mõju kõigile ühiskondliku arengu aspektidele. Need meditsiiniloolased, kes jälgivad eelkõige anatoomiliste teadmise arengut ja levikut, kui olulist markerit arstiteaduslikku mõtte arengus, armastavad muistse Egiptuse puhul eriti peatuda balsameerimisel. Balsameerimine, mis kujutas endast keha säilitamist hauataguse elu vajadusteks, oli töö, millega tegelesid siiski eeskätt spetsiaalsed isikud, mitte arstid. (Sama tendents jätkub kuni 19. sajandini kirurgid, haavatohtrid, olid hoopis teine ja põrmugi mitte nii auväärne seltskond kui õppinud arstid..
koevärvidel. Kõrvalahelad seoksid konkreetse toksiini (nagu ensüümid kinnituvad retseptori külge või nagu võti sobitub lukku). Ehrlich oletas, et ohustatud rakk kasvatab lisa kõrvalahelaid, et siduda toksiine ning et need kõrvalahelad võivad raku küljest lahti murduda ning muutuda antikehadeks, millised levivad kogu organismis, tekitades seega immuunsust. Ehrlichit võib kiita Salvarsani, millega raviti edaspidi süüfilist, kasutuselevõtu eest. (Siinkohal meenutavad maailma meditsiiniloolased (Miles Weatherall) hea sõnaga ka Dorpatit, selle farmakoloogiateadust, vt ptk ??). Omaette alapeatükk käesoleva teema raames on viroloogia. Õpetus sai alguse botaanikast. Viirus on tähendanud mürki, mida toodab elusorganism, ning mis on organismidele kahjulik. Viirused olid bakterioloogia ajaloos segav faktor. Aastal 1884 introdutseeris Pasteuri kolleeg Charles Chamberland (1851-1908) piisavalt väikeste pooridega sõela, mis baktereid läbi ei lase, küll aga viirusi
annaabi.ee 
