peegelduvad sageli parajasti ühiskonnas ärevust külvavad probleemid. AJALOO JUURDE! Kujutlus inimesesoo algusest on sageli idealiseeritud vt Paradiisiaeda Pühakirjas või elu jumalatena (või koos nendega) mõnede teiste rahvaste mütoloogias. Sellest algsest õnnest nähakse paraku algavat tavaliselt hilisemat allakäiku (millel mingi oma sümboolne põhjus nt Pandora laeka, millest legendi kohaselt haigused välja kargasid, avamine, Pärispattu langemine vms). Meditsiiniloo kontekstis, saab selliseid legende isegi illustratsiooniks kasutada. Võib nimelt arvata, et inimliik oma arengu esimestel sadadel tuhandetel aastatel elas väikeste liikuvate rühmadena, elatudes jahipidamisest ning korilusest (toitus mitmekülgselt). Selline eluviis kindlustas küllaltki soodsa ainevahetuse ning elukeskkonna. Oluline oli ilmselt see, et rühmad olid väikesed ning kohtusid omavahel harva, ühel kohal peatuti piisavalt vähe aega (ei olnud võimalust tekkida
jms). Arusaam biovõimust kujunes teise maailmasõja järgsetes oludes, mil ilmnes, et nii teadus kui meditsiin on olnud osalised vägagi tagurlike reziimide toimimises ning et jätkuvalt manipuleerib ,,süsteem" inimestega, kasutades selleks nt psühhiaatriat või farmakoloogiat. 48 XX 12. SEMINAR (Ekskursioon) Lühiülevaade Eesti arstieaduse ajaloost SELLE PEATÜKI KOHTA KÜSIMUSI EI TULE Eesti meditsiiniloo historiograafia27 Põhjalikumad eestikeelsed meditsiiniloole pühendatud kirjutised hakaksid ilmuma 1920. aastatel. Peamiseks panustajaks toona oli dr. Siegfried Talvik ( Mahukamatest eestikeelsetest käsitlustest meditsiiniloo eri valdkondade kohta mainitagu J. Saarma Psühhiaatria minevik ja tänapäev (Tallinn, 1982) ning Kurjast vaimust vaevatud (Tallinn, 1968) ning J. Raudsepa Kirurgia läbi sajandite (Tallinn, 1968). Eesti (Tartu Ülikooli) kesksetest töödest nimetatagu V
annaabi.ee 
