2) 3. Toetudes lisamaterjalile, selgitage Liivi sõja ajend! 4. Millal ja kuidas likvideeriti Tartu piiskopkond? Pärast Narva vallutamist asusid Vene väed Tartut piirama. Juulis 1558 langes piiskopkonna pealinn Tartu venelaste kätte. 5. Millal ja kuidas likvideeriti Saare-Lääne piiskopkond? 6. Milliste sündmuste tulemusena ja millal likvideeriti Liivi orduriik? 7. Milliseid lubadusi sisaldas Sigismund II August Liivimaa aadlike privileeg? Vt. ka lisamaterjal! Iga matriklisse kantud aadlik omab oma mõisas: 1) ainuõigust viina põletada ja õlut pruulida; 2) õigust rajada igasuguseid vabrikuid; 3) õigust veskeid ehitada; 4) õigust vabalt metsa kasutada; 5) õigust kõrtse pidada; 6) jahi- ja kalapüügiõigust Usuvabadus, ainuõigus täita kohalikke riigiameteid, kohaliku õiguskorra edasikehtimine. Lääniõiguse avardamine. 8. Millised muutused olid toimunud Eesti ala halduslikus jaotuses 1560.aastate lõpuks?
majandus, välispoliitika ning riigivalitsemine. Kõige enam leidus baltisakslasi militaarteenistuses. Baltisakslaste positsioon hakkas nõrgenema 19 sajandi teisel poolel. Kritiseeriti Balti erikorda ning baltisakslaste sidemeid ühinenud saksamaaga. Esimene maailmasõja ajaks toimus juba baltisakslaste represseerimine (maha surumine või surve avaldamine poliitilistel põhjustel). Parun Eduard Gustav von Toll oli pärit von Tollide aadlisuguvõsast. Von Tollide suguvõsa liikmeid on matriklisse kantud nii Rootsi, Soome, Liivimaa ja Eestimaa rüütelkondadesse. Von Tollide suguvõsa algatajaks peetakse Madalmaadest pärit Lucas Tollit. Eduard Gustav von Toll oli baltisaksa päritolu geoloog ja polaaruurija. Ta sündis 1858.aastal Tallinnas Võrumaalt Linnamäe mõisast pärit Wilhelm Gustav von Tolli ja Auguste Marie Aquilanderi pojana. Peale isa surma õppis ta Tallinna Toomkoolis. 1877 asus ta Tartu Ülikooli mineraloogiat õppima, kuid otsustas hiljem siiski meditsiini kasuks
Pankade ehitamisest. Ehitati riigikogu hoone nt, muuks raha ei olnud. Koolimajad Elamuehitus (Asuniku)Talud Kuhu lähevad riigiasutused? Maareform – sakslased jäävad ilma oma sissetulekuallikatest, varad antakse eestlastele, müüvad oma linnapaleed maha Eesti riigile Liivimaa rüütelkond u 160 pere Eestimaa rüütelkond u 130 peret Saaremaa rüütelkond u 25 pere Rüütelkonna hoone on administratiivhoone, kus kanti nn puhtatõulised aadlid matriklisse. Eesti riik saatis rüütelkonnad laiali. Nõukogude aeg Masselamuehitus Parteikomiteed Kinod – kino oli kontroliitud vs teater Kolhoosid ja sovhoosid, sundkollektiviseerimine. 60-80 ehitasid palju ja parimad arhitektuuritellijad Uus Eesti aeg Villa Kinnisvaraküla Autopoed Hüpermarket – käid ja ostad Tornbüroo Veekeskus – vabaaja kultuuri teke Kavandajad tsaariajal (probleemiks see, et eestis arhitekte ei õpeta)
keeles ja kujunes välja oma terminoloogia, mis suures osas püsib tänapäevani. Ühe aine õpetajad moodustasid teaduskonna. Ülikooli juhtis rektor, juht või valitseja. Tavaliselt valiti rektor ainult üheks semestriks. Uus rektor seati ametisse pidulikul jumalateenistusel. Vana rektor pani uuele rektorile pähe sametist mütsi ja andis võimu sümbolina üle hõbedase ametikepi ja ülikooli põhikirja.. Rektori põhiülesanne oli uute üliõpilaste nimede kandmine matriklisse, samuti ülikooli varade haldamine, pidulike koosolekute juhendamine, kohtumõistmine akadeemilise pere liikmete üle ning ülikooli ja linna vahel olevate probleemide lahendamine. Rektori töö ei olnud tasustatud, tegemist oli auametiga.. Pidulikel üritustel kõndis ikka rektor peapiiskopi või piiskopi kõrval. Palgal olid kõik rektori abilised nagu prorektorid, sekretärid, notaariused. Mõjuvõimas mees oli politseimeister ehk pedel. Tema viis ellu rektori või dekaanide korraldusi
Õppejõud moodustasid fakulteedi (facultas- võime, s.o. võime ja oskus õpetada mingit teadust.Fakulteedi õppejõudude hulgast valiti dekaan, kes esindas teaduskonda ülikooli juhtkonna ees. Ülikooli juhtis rektor. Rektor valiti kõrgele ametikohale lühikeseks ajaks, tavaliselt pooleks aastaks. Seejuures ei pruukinud ta olla õppejõud, vaid oli sageli keegi mõjukatest üliõpilastest. Rektori peamised ülesanded olid: üliõpilaste immatrikuleerimine ehk kandmine ülikooli nimekirja (matriklisse), suurkooli vara valitsemine, pidulike koosolekute juhatamine, korra eest vastutamine, kohtumõistmine akadeemilise pere liikmete üle ning ülikooli ja linna vaheliste tüliküsimuste lahendamine. Nende ülesannete täitmisel olid rektorile abiks palgalised prorektorid, sekretärid, notaariused, sündikud ja teised ametimehed. Ülikooli politseimeistri ülesandeid täitis pedell, kes viis ellu rektori ja dekaanide korraldusi
veebruaril 1879. 1882. aasta jaanuaris astus Reiman Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Teaduskonna valiku oli tal otsustaud juba gümnaasiumis ja võib olla ka isa poolt aegsasti ette nähtud. 11. jaanuaril 1882 võttis ta selleks Suure- Kõpu vallavalitsuse või ,,tallorahva koggokonna" käest saksakeelse ,,Koggokonna Passi" . Mõni päev hiljem võttis ta Viljandist pastori A. Dollilt ristimistunnistuse Wilhelm Kreimanni nimele ja 1882. aasta 18. jaanurail kanni ta Tartu ülikooli matriklisse. Villem Reiman polnud ülikooli minnes enam päris noor ja ammugi mitte kujunemata ja meelsusetu, nagu näitas teadlik ja visa opositsioon saksastamispüüete vastu gümnaasiumis. Ta oli erksa kõrvaltvaatajana kaasa elanud ärkamisaja tulisemad aasta ja oli juba koolipoisieas rahvuslikult ärganud. Seepärast polnud kindlasti mitte juhus, et ta Eestis Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ,,põrandaaluse" ,,Vironia" algringkonnaga liitus ja niiviisi EÜS-i asutajate hulka sattus.
(dokumentaalselt või tunnistajatega). Rüütelkondade nimekirjadesse said nüüd kuuluda vaid need aadlikud, kes olid immatrikuleeritud. Poliitilsed ja maj. Eesõigused kehtisid Eesti ja Liivimaal vaid neile (321 peret) nende kõrgeim võimuorgan oli endiselt maapäev, mis kais koos 3 aasta tagant. Istung oli kinnine ja kestis kuni neli nädalat. Need pered, kes aadli matriklisse ei saanud jäid nn maiskonda. Neil puudus õigus kandideerida maapäeval valitavatele ametikohtadele ja osaleda oluliste poliitiliste küsimuste otsustamisel. Maa jaotus kaheks kubermanguks, säilis. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said kindral kubernerid Tallinnas ja Riias. Neid aitasid valitsusnõunikud, kes valiti kohaliku aadli hulgast. Põllumajandus ja talurahvas: Aadlile avanesid teenimiseks muud võimalused.
11.Veel pilte 12 12.Kasutatud kirjandus 13 2 Perekond Glehni lugu Glehnide suguvõsa tuli Eestisse Saksamaalt 17.sajandi teisel poolel, usutülide tõttu. Glehnide esivanemad olid aadlikest kaupmehed Lübeckist ja Aachenis. 1689 aastal kanti neist esimene Heinrich von Glehn, kes ise juba 30 aastat varem siia oli saabunud, nn. Mitteimmatrikuleeritud aadlike nimistusse, mitte aga aadli matriklisse, ,,kuna kohalik aadelkond tahtis uustulnukaist kõrgemale positsioonile jääda". 1825. a päris Nikolai von Glehn Jälgimäe mõisa, mille piirid ulatusid välja Harku ja Tallinna alla. Nikolai von Glehni esimene abikaasa oli Sophie Elisabeth Burchhardt(von Bellavary de Sycava), kellega ta abiellus 1823. aastal. Kuid mingil põhjusel abiellus Glehn 1831. aastal Burchhardt´ite perekonna teise tütre, Auguste Caroline Marie Burchhardt von Bellavary´ga. Neil sündis perre viis last
Alles peale neid tasemeid sai üliõpilane hakata õppima arsti-, usu- või õigusteaduskonnas. Õppetöö toimus ladina keeles ja kujunes välja oma terminoloogia, mis suures osas püsib tänapäevani. (Tulloch) Ühe aine õpetajad moodustasid teaduskonna ning ülikooli juhtis nagu tänapäevalgi enamasti rektor. Tavaliselt valiti rektor ainult üheks semestriks pidulikel jumalateenistustel. Rektori põhiülesanne oli uute üliõpilaste nimede kandmine matriklisse, samuti ülikooli varade haldamine, koosolekute juhendamine, akadeemilite liikmete üle kohtumõistmine ning ülikooli ja linna vahel olevate probleemide lahendamine. Rektori töö ei olnud tasustatud, tegemist oli auametiga. Rektorit abistasid tema töös ka abilised nagu prorektor, sekretär ja notaarius, sündikus. (Woods 2005) Algselt ei olnud ülikoolidel ametlikke hooneid. Üliõpilased ja õpetajad kohtusid kodudes, kirikus ja vahel ka tänaval ja linnaparkides
aastal Vahenurme ja 1747. aastal ka Roodi, viimase pidi ta aga loovutama. Raehärradest mõisnikke võis kohata juba Rootsi ajal. 1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk aadlikest maiskonna liikmeid matriklisse vastu. 1829. aastast alates lubati Liivimaa kubermangus mõisaomanikuks
Pabistamine eksamiruumi ukse taga ja pärimine kuidas läks? mida küsiti? jäigi Unol vist proovimata. Õpingutulemuste poolest oli Uno kindlalt esikolmikus. Meenub teadusliku kommunismi (võin ka eksida aga igal juhul mingi poliitaine) eksam. Eksamineerijaks TRÜ õppejõud ja Uno vastanud eksamipileti küsimused oli lisaküsimustele vastamisega üpris hädas. Korraga ütleb Uno ,, peab vist uuesti teine kord tulema. " Ei-ei hindan teie teadmisi täitsa rahuldavaks ja kirjutas selle ka matriklisse. See oligi Uno eksamilehel ehk ainus (või üks vähestest) rahuldav hinne. Uno oli ka kange spordimees. Lemmikalaks pikamaajooks, süsteemikindlalt- kaks, kolm korda nädalas jooksis Tallinna maanteed kuni Kärevere sillani ja tagasi. Kord oli maanteeääres olevast õues palunud luba kaevust värskendavat vett juua. Eakas vanaproua, kes parajasti puid lõhkus läks toast kruusi tooma, Uno võttis kirve ja aitas vanakesel kõik puud ära lõhkuda
Lõplikult kinnitatakse aadlimatrikkel 1756. aastal. Ka siin võetakse aluseks vanuseline jaotus. Kokku esialgses matriklis 125 perekonda. 31 orduaegsed, 25 rootsiaegsed, 49 tulnud Vene võimu perioodil. Saaremaal registreeriti 1741 aadliperekondi 26. Saavutati institutsionaalne suletus väljapoole ja homogeensus sissepoole. Läänemereprovintsides oli umbes 2000 aadlikku, kes oma positsiooniga valitsevad teiste üle. Kui matriklikomisjon oma töö lõpetas, ilmes, et mitte kõik ei ole matriklisse võetud, paljud olid kõrvale jäänud. Nende puhul kasutatakse mõistet landsassen. Eestimaal neid üldse ei arvestatud, neil ei olnud rüütelkonna silmis poliitilist tähtsust. Liivimaal ei olnud nii ranged, seal on landsassenid mingil ajal rüütelkonna kõrvale moodustanud oma institutsiooni. 1797. aastal Liivimaa rüütelkond otsustab 65 sellist landsassenite perekonda enda sekka võtta. Liivimaal Maapäeval pidid vähemalt ¾ uue perekonna vastuvõtmise poolt olema,
annaabi.ee 
