Miks eurooplased rauda hiljem tundma hakkasid? 3) Kirjelda rauasulatamise protsessi 4) Millal ja kus hakati kohalikult rauda tootma? Millised andmed meil sellest on? 5) Missuguse ajaloolise tähtsusega paik on Ilumägi? Kirjelda leide. 6) Miks võib väita, et eelrooma rauaaja lõpupoole oli Läänemere piirkond rahutu? 7) Mis aastast pärineb muistsete eestlaste esimesi linnuseid? Nimeta linnus. 8) Millist infot annab ajaloolastele Virumaal asuv Uusküla? 9) Mida ütlevad Jaagupi tarandkalmed matmiskombestiku kohta? (3) 10) Nimeta 3 keskmisel rauaajal toimunud ühiskondlikku muutust! 11) Milline on keskmise rauaaja uurituim linnus? Kirjelda arvatavat elu selles. 12) Kuidas erinevad kivivarekalmed eelnenutest? 13) Nimeta noorema rauaaja suurim muutus Läänemere piirkonnas. 14) Kuidas olid Eesti ala muinasaja lõpuks asustatud? 15) Kirjelda Jõuga kääbaste hauapanuseid! 1) Rauaaeg on ajalooperiood, mis algas raudesemete kasutuselevõtuga
liikumise kujutamine. Kuid kunagi ei kujutata inimesi rääkimas, see vaikus lisab haudadele veelgi suursugusust. See soov kujutada liikumist viis ühe etruskide silmapaistvama saavutuseni kunstivallas. Nimelt jutustavate stseenide stiil, kus paigutati keerukad sündmustikud mitmele pildile. Skulptuur ja saviesemed Nagu maalide puhul taotlesid etruskid ka skulptuuris realismi. Ka skulptuurikunst oli tihtipeale matmiskombestiku teenistuses. Nimelt valmistati naiste ja meestekujusid, mis paigutati hauakambritesse. Juba 7. sajandist on teada nn stiliseeritud inimkehaga ovaalseid urne, mille sangad meenutavad käsi ning urni kaas kujutas kadunu pead. Ka hilisematel aegadel paigutati sarkofaagidele skulptuurportreesid, mis paistsid silma kadunute realistliku kujutamisega. Kui Kreekas püüti inimesi kujutada täiuslikult, siis Etruskidele oli iseloomulik individuaalsete joonte, vigade ning vanuse selge kujutamine
Maaalikunstnike loodud freskod on iseloomulikud lihtsuse poolest. Samuti värvikontrastid, realistlikus ja tegelaste liikumise kujutamine, kuid maalidel ei kujutatud inimesi kunagi rääkimas. See soov kujutada liikumist, viis ühe etruskide silmapaistvama saavutuseni kunstivallas. Nimelt jutustavate stseenide stiil, kus paigutati keerukad sündmustikud mitmele pildile. Nagu maalide puhul oli ka skulptuuris tähtis realismi. Ka skulptuurikunst oli matmiskombestiku teenistuses. Valmistati naiste ja meestekujusid, mis paigutati hauakambritesse. Hilisematel aegadel paigutati sarkofaagidele skulptuurportreesid, mis paistsid silma kadunute realistliku kujutamisega. Etruski kujurid kasutasid enamasti kohaliku materjali, milleks oli lubjakivi, see oli pehmem materjal ja seda oli lihtsam kujundada. Kõige tuntumaks etruski skulptuuri teoseks võib pidada Vejist pärinevat Apolloni kuju, mille autoriks oli kujur nimega Vulka.
Tüüpilise kammkeraamika kultuur (algus u. 4200 aastat e.Kr.) - selle perioodi kivikasutuses annab tooni Volga ülemjooksult pärinev tulekivi. Hilise kammkeraamika kultuur (algus u. 3600 aastat e.Kr.) jätkab tüüpilise kammkeraamika kultuuri traditsiooni, kuid eelkõige keraamikas on see tugevasti muundunud ja piirkondlike erijoontega. Nöörkeraamika kultuur (algus u. 3100 aastat. e.Kr.) eristub teistest neoliitilistest kultuuridest keraamika, esemekompleksi, matmiskombestiku ja asustusstrateegia poolest ning on esimene viljelusmajanduslik asustusetapp Eesti esiajaloos. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Teine arvukas leiuliik on lõhestustehnikas valmistatud väikesed kiviesemed ja eriti nende tootmisjäägid. Kõige arvukamaks leiuliigiks tööriistadest on kõõvitsad, järgnevad uuritsad ja noad, vähem on puure ja teisi tööriistu. Esineb ka kombineeritud tööriistu, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Pronksiaeg
kogu oma võimu veel vähemalt sajandiks. Pealegi polnud saari eelnenud sõja käigus kuigi 1 Laar, M. 2005, Tallinn. Linnulennul Eesti ajaloost. 2Mägi, M. 2003, Tallinn. Eesti aastal 1200. 3Mäesalu, A. Lukas, T. Laur, M. Tannberg, T. 1997, Tallinn. Eesti ajalugu I. 4Vahtre, L. 2000, Tallinn. Eesti kultuuri ajalugu. oluliselt rüüstatud, mistõttu võib arvata, et ka eliidi majanduslik võimsus polnud kuigivõrd vähenenud. Põletusmatuste järsk lakkamine ja kristliku matmiskombestiku omaksvõtt osutavad ristiusu kiirele aktsepteerimisele vähemalt kohaliku eliidi hulgas. Kristlikule maailmale omaste tõekspidamiste ja väärtushinnangute aktsepteerimine Saaremaa ülikkonnas kajastub ka Eesti vanimate kivikirikute püstitamises, mis ilmselt toimus kohaliku eliidi majanduslikul ja ideoloogilisel toel. Eesti talupoegade mõttemaailmas juurdus kristlus üldjuhul siiski võrdlemisi aeglaselt, mida
Nöörkeraamika kultuuride ala ulatus Reinist Volgani ning Skandinaavia lõunaosast Alpideni Lääne-Euroopas ja Dnepri keskjooksuni Ida-Euroopas. Sellel alal eristatakse üle paarikümne sarnaste kiviesemete, keraamika ja matmiskommetega kultuuri. Eestis võib nöörkeraamika kultuuri algusajaks pidada umbes aastat 3000 e.Kr. või sajand-paar varasemat aega. Kammkeraamika kultuuri kõrvale ilmunud nöörkeraamika kultuur erines esimesest märgatavalt nii asustusviisi, matmiskombestiku, valmistavate esemete kui majandusviisi poolest. nöörkeraamika ja venekirved 3.2.Nöörkeraamika asuala Eestist on leitud umbes viiskümmend nöörkeraamika kultuuride asulat kuid enamik neist on avastatud juhuslikult ja seega juba pooleldi lõhutult või on nöörkeraamika aegsed kihid teiste kihtidega juba maa sees segunenud. Nöörkeraamika asulate kultuurkiht on enamasti õhuke ja
Punane kaitseb elavaid inimesi ning on hädavajalik sünni-,pulma- ja surnukommetes. Eesti ravimaagias on levinud värviliste lõngadega haiguskolde piiramine või ümbritsemine punasega, kasutati ka sinist ja musta. Punasele omistati rahvauskumustes kaitsefunktisoon, seda kasutati tõrje-ja ravimaagias ning üldse nõiduses vere asendajana. Levinud oli maagilise toimega punase lõnga kasutamine mingi paiga kaitsmiseks. Sinine, must ja valge on tuntud matmiskombestiku värvidena, punasest surnu puhul hoiduti. Sinine oli ilmselt eestlaste kõige hinnatum värv, see on rahva uskumustes sageli seotud surma ja surnutega. Vaeslapse lohutajaks on rahvalauludes sinilind, sinisirje linnuke.. Must arvatakse olevat eestlaste iidne leinavärv, mis hiljem kinnistus kristliku traditsiooniga. Mustad olid ohvriloomad, kui ohver oli mõeldud halva lepitamiseks. Tulekahju puhul ohverdati must kukk või kana. Rahvalauludes on must mees kuri.
4 küla elanikud. Sageli oli kalmistu juures ka väike kabel, mis näitas, et kalmistu on kristlaste matmispaik. Vahel asendas kabelit kiviristi. Külakalmed on olnud pidevalt kasutusel, arheoloogia andmete kohaselt. Matmine ei katke isegi sõdade ajal, vaid hoopis tiheneb. Soov matta surnu külakalmesse annab tunnistust sellest, et oli teadmine surnu elu jätkumisest hauas. Surnutega oli võimalik suhelda ning surnud võisid mõjutada elavate elukäiku. Rahvapärase ja kirikliku matmiskombestiku kõrvuti olek annab tunnistust kiriku tolerantsusest ning rahva soovist matta lahkunud oma kodu lähedusse ja traditsioonide järgnemine. Kalmete paiknemine näitab asustuse tihedust ja paiknemist. Mida rohkem külakalmistuid ühes piirkonnas, seda tihedam asustus. Külakalmistutel on oluline koht rahvapärimuses. Pärimuse kaudu on teada saadud paljude külakalmistute asukoht. ,,Ajalooline pärimus kajastab mälestusi külakalmistute
Tallinn 2009 SISUKORD: Sissejuhatus..................................................................................................................................... 3 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria ................................................................... 5 2. Matmiskombestik.................................................................................................................... 6 2.1. Ajalooline ülevaade matmiskombestiku kujunemisest muistses Eestis .............................. 6 2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest ....................................... 7 3. Matmisrituaalide struktuur...................................................................................................... 8 3.1. Matmiseelsed rituaalid ......................................................................................................... 8 3.1.1. Surnu pesemine.........................
14 Tõugu kalmed Põhja-Eestis tüpoloogia ja dateeringute kohta esitatud kogati pea vastandlikke arvamusi. Põhiliselt on taoliste kalmetega üldistavamas plaanis tegelenud Vello Lõugas, Valter Lang ja viimasel ajal ka Marika Mägi. Varaste kivikalmete dateeringu ja klassifikatsiooniga seotud probleemide kohta vt järgnev ülevaade (väljavõte artiklist Mägi,M. 2005. Kivikalmed ja surnumajad. Matmiskombestiku areng rauaaegsel Saaremaal. Saaremaa Muuseumi kaksaastaraamat.): Hilispronksiajal tekkinud uus kalmevorm väikeste tarandikega kalme levis Eestis üksnes rannikualadel ja saartel, seega põhiliselt samal alal, kus kivikirstkalmedki. Enamik sellistest kalmetest kuulub siiski eelrooma rauaaega. Nii Vello Lõugas kui ka Valter Lang on käsitlenud väikeste tarandikega kalmeid kui m a a 2. sajandist alates Eesti domineerivaks kalmevormiks
matusepaik. Tava matta surnuid küll põhimõtteliselt kristlikult, kuid oma valitud kalmistutele, juurdus lõunapoolses Eestis paljudeks sajanditeks, osutades kristluse vaevalisele omaksvõtule kohaliku elanikkonna poolt. Kuigi kalmistud jäid väljapoole kirikaedu ning neisse maeti surnuid koos mõningate panustega ja mõnikord isegi põletatult, oli inimeste ettekujutuses hauatagusest elust toimunud siiski oluline muutus. Lisaks matmiskombestiku erinevusele maeti kristlikesse külakalmistutesse kõik kohalikud elanikud, mitte üksnes eliitperekonnad, nagu oli olnud tavaks paganlikul ajal. Ristiusu omaksvõtt Eesti eri piirkondades Tingituna kristianiseerimise vägivaldsest iseloomust, on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel
annaabi.ee 
