Muusika pärast II maailmasõda. Avangardism.
tekstikasutus (Berio võtab sõnad lahti häälikuteks, mida ta kasutab iseseisvate muusikaliste
elementide ja struktuurikomponentidena). Häälikukasutusel tugines Luciano Rahvusvahelise
Foneetikaassotsiatsiooni loodud foneetilisele tähestikule, mis koonseb nn. kardinaalvokaalides,
mis paigutatakse kahemõõtmelisse tabelisse, sekundaarsetest kardinaalvokaalidest ja
konsonantidest.
Vokaalteoste loomisel kasutab Berio esimese sammuna moodulteksti (lühike fraas, milles saab
n-ö foneetiline materjalipak), nt teos ,,Sequenza III" (1966). Edasi tuletab Berio sellest
materjalist foneetilise alfabeedi asusel, nn vokaalikette (sisuliselt on see liikumine mööda
foneetilise alfabeedi häälikute tabelit).
,,Sequenza III"-s kasutab laulja ebatraditsioonilisi helitehnikaviise, nt pikad hingamiskahinad,
sosinad, naer, kõla jne. Berio ise peab kõige ekperimentaalsemaks teoseks ,,Sinfoniat" (1969),
mida on nimetatud ka postmodernismi üheks tippteoseks (postmodernism = vastureaktsioon
avagardismile)