inimeste erinevat suhtumist töösse (töö kui karjääri tegemise võimalus, töö kui eneseväljendusvõimalus, töö kui püüe tunda ennast ühiskonna mõistes kasuliku lülina jne). Rämmer juhib oma loengus ja loengu lisamaterjalides tähelepanu Jüri Saarniidu poolt teostatud hulgale empiirilistele uuringutele (1995, 1998, 2000) eri põlvkondade väärtushinnangutest , mis näitavad, et eesti noorte väärtused on aja jooksul muutunud aina materiaalsemaks ehk pragmatiseerunud, vähem tähelepanu pööratakse altruistlikele väärtustele, mis ajalises kontekstis tähendab, et noorte vabatahtlik soov ja huvi panustada ühiskonda ja aidata enda ümber olevaid inimesi aina väheneb. Esiplaanile tõuseb soov teha karjääri ja saavutada teatav positsioon ühiskonnas, saada ,,kellekski". Nihe noorte väärtushinnangutes sai alguse 1980ndate alguses, mil tekkisid esimesed ,,sulailmingud" seni äärmiselt jäigalt püsinud Nõukogude Liidus
Gandhi jaoks oli tõde kõige tähtsam. Tema õpetuste järgi on tõde ja vägivallatus omavahel rangelt seaoses. Ta oli eelkõige tõe otsija. Tema enda sõnul oli ta vaid vaene heitlev hing, kes ihkas olla täielikult hea ning armastada täielikult tõtt ja saada täielikult vägivallatuks nii mõttes kui sõnas. Samas arvas ta, et mitte keegi ei saa olla täiuslik, sest ahvatlusi on palju ja maailm muutub iga päevaga veelgi materiaalsemaks. Paljud hindud ja ka muud rahvused proovivad tema õpetusi järgida isegi tänapäeval. Tema tõe järgmine on kaugeltki mitte lihtne ja himsa tõttu paljud sellega hakkama ei saa. Himsa on elu olemuslik vajadus kehas. Isegi Gandhi ise piinles pidevas teadmises, et elu alalhoiu kihk tõukab teda pidevalt Himsasse. Sellest tulenes ka tema kasvav ükskõiksus tema füüsilise keha vastu. Tema sõnul on iga inimene kahtlemata kunstnik ja looja. Inimese
annaabi.ee 
