Eesti kirjanduse kokkuvõte
ja võitlusi Karjala maakitsusel. Teine osa on pühendatud vabatahtlike tagasipöördumisel
kodumaale, nende lootustele ja pettumustele ning viimsele võitlusele kodumaa pinnal.
Jutustust kirjutades kandis kirjanikku soov anda meeleolud ja sündmused edasi tõetruult,
midagi ilustamata ja ütlema jätmata, ning luua samal ajal ilma paatose ja ilukõne mõjutavalt
vabadusvõitluse idee ja Eesti Vabariigi ajal sündinud meeste ustavus kodumaale. See on ka
õnnestunud. Üldise laose ja masendusmeeleolude kõrval jääb teose lõpul siiski kajama lootus,
et kuni rahvas on alles ei ole veel kõik kadunud.
Järgmine, samuti sõjamälestustele toetuv jutustus ,,Sarviku sulased" I ja II (1985) kirjeldab
kahe kurja vahel lootusetusse olukorda sattunud eestlaste põgenemist hävingu eest ja
lõppvõitlusi võõra võimu teenistuses, rollis, mida iseloomustab ka teose pealkiri. Neis
raamatuis saab ilmsiks suurte rahvaste maade jagamisele jalgu jäänud väikerahva traagika,