Läänerindel muutusteta
kuulen, et mind hüütakse. Kui rahunenud olen, siis mõtlen, et ei võlgne
surnule midagi, ta oleks samamoodi käitunud, sõda on sõda. Peame 8ksa
mehega valvama üht küla, mis on evakueeritud, tuleb silm peal hoida
toidulaol. Leidsime 2 siga koos Katiga, hakkame õhtusööki valmistama.
Küpsetan ja pean tihti küüru viskama, kuna mürsud tulevad, saime
asjadega varjundisse. 2 nädalat möödub süües ja juues. Asume teele üht
asulat evakueerima, liigume marsikolonnis, kuna prantslased ei hakka ju
tulistama küla, kus nende kaasmaalased asuvad. Paar min hiljem granaat
visatakse ja kõik jooksevad, Albert on pihta saanud, ma ka,
kuidagimoodi jõuame väiksesesse varjendisse. Jõudsime välislaagrisse,
kus mult üritati kildu kätte saada, ja saadeti koju meid. Tegin nii,et me
saaksime koos Albertiga minna ja andsin sanitaarveeblile sigareid.
Lamame katolikus hospitalis, seal on parem ravi ja toit. Öösel ärkame
annaabi.ee 
