2 Paju ladinakeelne nimetus: Salix. Õitsemise aeg: 15. aprill - 10. mai. Meeproduktiivsus: kuni 250 kg/ha. Eestis looduslikult 20 liiki. Esimene nektari andja kevadel. Mesilased meelsasti külastavad paju, saadest lõhnavat nektarit ja kuldkollast õietolmu. Erinevad liigid õitsevad erineval ajal. Nektari saagikus on kuni 250kg/ha kohta. 1.3 Must sõstar ladinakeelne nimetus: Ribes nigrum. Õitsemise aeg: 1. mai - 15. mai. Meeproduktiivsus: kuni 30 kg/ha. Must sõstar on levinud marjakultuur. Õitseb mai alguses kuni 10 päeva. Mesilased on peamised musta sõstra tolmendajad. Meeproduktiivsus on kuni 30 kg/ha. Mesilased saavad peale nektari ka õietolmu. 1.4 Ploomipuu ladinakeelne nimetus: Prunus domestica. Õitsemise aeg: 5. mai - 20. mai. Meeproduktiivsus: kuni 70 kg/ha. Ploomipuu hakkab õitsema mai alguse poole, kokku umbes 10 päeva. Meeproduktiivsus 10-70 kg/ha. Õietolm on määrdunudklollane. 1.5 Harilik Vaher ladinakeelne nimetus: Acer platanoides
Durianil on kanalisatsioonihais! Füüsal Kirjeldus Füüsal pärineb Kesk- ja Lõuna-Egiptusest. Söödavate marjadega füüsaleid on maailmas päris mitu liiki, mõnda neist nagu maasikafüüsal (vili kaalub kuni 10 g ning meenutab lõhnalt ja maitselt metsmaasikat) ja mehhiko füüsal (vili kaalub 30-80 g, meenutab tomatit), saaks meilgi katmikalal kasvatada. Poodides müüdav peruu füüsal, mis kõikjal subtroopikas ja troopikas on tuntud marjakultuur, on eekõige hea veinimari. Füüsalil on ümmargused kollakasoranzid paberõhukeste tupplehtedega viljad. Viljaliha on pehme ja mahlane ning meenutab veidi küpset karusmarja. Kasutamine · Pese vilju kuuma veega, et paremini eemalduks liimjas aine, millega viljad on kaetud. · Füüsalil süüakse kogu vilja koos koore ja väikeste seemnetega. · Peruu füüsal sobib pestult ja poolitatult puuviljasalatitesse ning boolidesse.
Valgusnõudlikum kui harilik metsviinapuu. On suhteliselt vähe levinud, kuid vääriks laiemat kasutamist. Paljuneb nii seemneliselt kui haljaspistikuist. 3) Vitis vinifera -harilik viinapuu Harilik viinapuu ei kõlba meie tingimustes kasutamiseks haljastuses ning väärib siinkohal nimetamist ühelt poolt süstemaatilise kuuluvuse tõttu viinapuuliste sugukonna viinapuude perekonda ning teiselt poolt kui harrastusaednike oskusi ning pühendumust proovile panev marjakultuur. Harilik viinapuu tõuseb, olenevalt tugede kõrgusest, 10 ... 20 meetri kõrgusele. Esineb palju sorte, millest mitmed suudavad talvituda ka Eestis (kütteta kasvuhoonetes või kaetuna välistingimustes). Viinapuud on väga valgusnõudlikud, lubjalembesed ning suhteliselt põuakindlad. Tuntuim viinamarjakasvataja Eestis on J. Kivistik Räpinas, kelle käest on võimalik hankida ka paljundusmaterjali. Sugukond kuslapuulised - Caprifoliaceae Perekond kuslapuu - Lonicera
istutamist. Maasika viljad valmivad Eestis kasvatatavatest marjakultuuridest kõige varem. Maasika marjad sisaldavad rohkesti inimorganismile vajalike ning kergesti omastavaid suhkruid, orgaanilisi happeid, mineraalaineid, vitamiine ja teisi toitaineid. Eriti hinnatav on maasikamarjade C-vitamiini sisaldus, mille poolest maasikas on musta sõstra järel teisel kohal. Kõige tervislikumad ja väärtulikumad on maasikaviljad värskelt süües. Lauamarjana ei suuda maasikat ületada ükski marjakultuur. Maasika edukaks viljelemiseks on hea tahte, hoole ja püüdlikuse kõrval vaja ka oskusi ja teadmisi. Tähtsaim tingimus maasikate kasvatamiseks on õige agrotehnika. Iga aastase rikkaliku saagi saamiseks on oluline istutuskoha õige valik ja ettevalmistamine. Eeldus korralikuks saagiks on terve taimmaterjal. Istutuskoha valik ja ettevalmistus · Ei tohi valida liigniiskeid, madalaid kohti (siin taimed ligunevad ja hukkuvad, samuti
Sobiv istutusaeg on varakevad. Taimed istutatakse ridadena. Liigid Ahtalehine mustikas – Vaccinium angustifolium. Kuni 0,6 m kõrgune mais valgete kuni punakate õite ja augustis maitsvate sinimustade, suurtes kobarates asuvate marjadega heitlehine hargnev põõsas, mis värvub varasügisel väga erepunaseks ja püsib sellisena peaaegu kuu aega. Eelistab valgemaid kasvukohti, mullastiku suhtes vähenõudlik, Eestis külmakindel ja perspektiivne marjakultuur. Kännasmustikas – Vacciunium corymbosum. Kasvab kuni 1,5-1,8 meetri kõrguseks, mais, juunis puhkevate õrnroosade piklike õiekobaratega põõsaks, kelle ererohelised lehed muutuvad sügisel leekivpunaseks kuni pronksjaks. Väga viljakas ja ilusate magusate, suurte (kuni 2-3 cm ) marjadega sort.Viljad valmivad augustis, õitsema hakkab kolmeaastaselt. Vajab kergeid, niiskeid, happelisi muldasid. Ei talu liigniisket üleujutatud kasvukohta. Vajab talvekatet.
ingl groundcherry, cape goosberry, goldenberry, ladina Physalis, soome ananaskirsikka Kirjeldus Füüsal pärineb Kesk- ja Lõuna-Egiptusest. Söödavate marjadega füüsaleid on maailmas päris mitu liiki, mõnda neist nagu maasikafüüsal (vili kaalub kuni 10 g ning meenutab lõhnalt ja maitselt metsmaasikat) ja mehhiko füüsal (vili kaalub 30-80 g, meenutab tomatit), saaks meilgi katmikalal kasvatada. Poodides müüdav peruu füüsal, mis kõikjal subtroopikas ja troopikas on tuntud marjakultuur, on eekõige hea veinimari. Füüsalil on ümmargused kollakasoranid paberõhukeste tupplehtedega viljad. Viljaliha on pehme ja mahlane ning meenutab veidi küpset karusmarja. Kasutamine · Pese vilju kuuma veega, et paremini eemalduks liimjas aine, millega viljad on kaetud. · Füüsalil süüakse kogu vilja koos koore ja väikeste seemnetega. · Peruu füüsal sobib pestult ja poolitatult puuviljasalatitesse ning boolidesse.
Viljad: säravmustad, kuni 8 mm läbimõõdus, mahlaka viljalihaga, söödavad, 1000 seemne kaal 2... 4 gr Põõsad võivad elada umbes 60 a. vanuseks, eelistavad päikesepaistet, kuid lepivad ka poolvarjuga, ei talu väga happelisi muldi. Liik peab hästi vastu linnatingimustele ja talub mulla soolasust ning saastunud õhku. On kiirekasvuline, õitseb ja viljub rikkalikult. Annab rikkalikult kännuvõsu, talub hästi kärpimist. Euroopas ammustest aegadest viljeldud kui marjakultuur ja aretatud marjade suuruse ja maitseomaduste parandamiseks palju kultuursorte ning ka arvukalt sorte iluaianduses kasutamiseks. Viljad on kõlbulikud vaid valminuna, toorelt (rohelistena) sisaldavad inimorganismile mürgist sinihapet. Neist valmistatakse mahla, zeleed, kompotti, marmelaadi jne. Õisi, vilju, tüvekoort, lehti ja juuri kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis. 33. Punane leeder ja perekond lumimari Punane leeder (Sambucus racemosa L. ) [ratsemósa]
seemne kaal 2...4 gr., VIII-IX. Põõsad võivad elada umbes 60 a. vanuseks, eelistavad päikesepaistet, kuid lepivad ka poolvarjuga, ei talu väga happelisi muldi. Liik peab hästi vastu linnatingimustele ja talub mulla soolasust ning saastunud õhku. On kiirekasvuline, õitseb ja viljub rikkalikult. Annab rikkalikult kännuvõsu, talub hästi kärpimist. Euroopas ammustest aegadest viljeldud kui marjakultuur ja aretatud marjade suuruse ja maitseomaduste parandamiseks palju kultuursorte ning ka arvukalt sorte iluaianduses kasutamiseks. Viljad on kõlbulikud vaid valminuna, toorelt (rohelistena) sisaldavad inimorganismile mürgist sinihapet. Neist valmistatakse mahla, zeleed, kompotti, marmelaadi jne. Õisi, vilju, tüvekoort, lehti ja juuri kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis. Sordid: 'Alba'; 'Albopunctata'; 'Albovariegata';'Aurea';'Dwarf Form' 33. Punane leeder ja perekond lumimari
annaabi.ee 
