Tuhat saani tare takah. Noortele sooviti head peiu-ja pruudiõnne. Mardid kogusid pererahvalt ande. Pererahvas andis martidele lambaliha või sealiha,pool seapead,seajalgu, herneid või ube,õunu ja juurvilju,verikäkki.. Ära minnes tänasid mardid pererahvast: Aitäh pereisale, Aitäh pereemale, Aitäh mardid tänavad. Mida suurem kamp mardijooksjaid,seda rohkem arvati peresse lapsi sündivat,seda rikkalikum pidi olema põllusaak ja suurem karjaõnn. Juhul,kui mardisandid ukse taha jäeti,soovisid nad pererahvale nälga ja karjale kadu,tõbesid ja muud ebaõnne.Siis ähvardasid sandid:"Saagu sul kari kaduma ja sead surema ja linad ligunegu liue külge!" Tembutati ka õues:vanker,regi või mõni põllutööriist pandi ukse taha või tiriti hoone katusele,puuriit lükati ümber või laoti puud ukse taha,et seest välja ei pääseks.
saia, mett ja õunu. Mardiisal oli tavaliselt kott kaelas herneste ja rukkiteradega. Neid viskas ta peoga põrandale ja ütles: Viskan sisse viljaõnne, suskan sisse kaeraõnne! Lahkudes soovisid mardid pereisale head viljaõnne, pereemale head karjaõnne, tüdrukutele head peiuõnne, poistele head pruudiõnne ning lahkusid lauldes: Rukkid kasvage, lusted kaduge, linad kasvage, ohakad kaduge, sead sirged ja siuakad, lehmad madalad, matsakad, hobused turjakad, tugevad! Mida suurem kamp mardijooksjaid, seda rohkem lapsi peremehele, rikkalikku põllusaaki ja õnnistust kariloomadele. Seda talu, kuhu marti sisse ei lastud, pidi tabama viljaikaldus ja vaesus. Mardijooks on vana rahvusvaheline komme, mis pärineb keskaegsest andidekorjamisest kloostritele. See komme tuli keskaja lõpul sakslaste kaudu ka Eestisse. Meil korjasid mardisandid, nagu rahvas neid tavaliselt nimetas, ande mitte kloostrile ega kirikule, vaid endale, millest valmistati kohalikus külakõrtsis või
annaabi.ee 
