fsaaaadi kesk- ja külgosad, murdkelpkatused jms. Barokiajal olid levinud väikeste ruutudega aknad, puithoonetel püstine laudvooder, kõrged ja järsud katused. Sageli olid katused kujundatud poolkealpkatusena, et anda lakatubadele ja/või pööningule valgust. Hoone interjöörides domineerisid tumedad toonid ning levinud oli seina ja laetalade kaunistamine maalingutega (Albu mõis). Väga palju barokkstiilis hooneid olid planeeringult keskse mantelkorstnaga vanabalti häärberid, kuid alates 17. sajandist levisid palju ka kahekorruselised paleelaadsed hooned (Maardu mõisahoone) . Barokklossid olid koolmekorruselised. Esimesele korrusele kavandati majandusruumid ja kolmandale privaatsed eluruumid, teine korrus oli aga pidude ja vastuvõttude jaoks (nt. Kadriour loss) Historitismiajastu 19
maiustamas. XX-saj. 30-ndatel aastatel ehitas kõrtsi asemele härra Maidla maja, mis on praeguse algupärane variant. 1998.a. peale tulekahju läbis maja noorenduskuuri. Maja omanik ettevõtja Avo Part planeeris hoonesse kõrtsi- ja selvekaupluseruumid, andes nendele "Georgi Söögituba" ja „Georgi Kaupluse“ nime. 2001.a. ostis A.Part keskalevis Alar Kotli lapse-põlvekodu ja tõstis kraanadega ühes tükis teest eemale. Renoveerimise käigus sai hoone arhai-lise kõrtsitoa vana kamina mantelkorstnaga ning savikrohvi vaheldumisi palkseinaga. Omanik A.Part, kasutades oskuslikult oma ehitusinsenerioskusi, andis majale nii vormi kui sisu, abiks paar omakülameest. "Georgi Söögitoa" I korrus mahutab kuni 100 istekohta ja tohutu vanavara kollektsiooni. Tubakasõpradele suitsuruum, suvel mõnule-miseks terrass. Privaatselt saab peolauda tellida II korrusele, kuhu mahutame kuni 50 inimest. Samas piljardi-huvilistele ameerika pool`i laud. Reisist või peost väsinuile koiku kõrvalruumis.
*Pühavaimu (Tallinn). Tallinn: Toomkirik, Niguliste, Oleviste (15.saj muudeti basiilikaks). Tartu: Jaani kirik 14saj (punane tellis, terrakotafiguurid (terrakota e põletatud savi kujud)), *Toomkirik(13-16saj). Kloostrid: Pirita klooster, Padise klooster. Ilmalik arhitektuur(PROFANNE): *Linnused: Paide tornlinnus, Kuressaare ja Viljandi konvendi honed. *suurtükitornid- linnakindlustused. *ühiskondlikud hooned- Tallinna Raekoda 13-15saj, *kaupmeeste majad- mantelkorstnaga ja trepil etikukivid. Linnused: 1)Neemik linnus- korrapäratult looklev, 2)Tornlinnus, 3)Kastelllinnus- 4 nurkne, müüriga piiratud ala. Konvendihoone. Kivist linnamüürid: linnamüürisasusid ka tornid. Tallinna linnamüür: Paks Margareeta, Kiek in de Kök. Ühiskondlikud hooned: Suurgildi hoone Tallinnas. KUJUTAV KUNST: kuni 15.saj. Seinamaal (kiriku aknad väikesed) Eestis on minimalistlikud ja neid on vähe. Tahvelmaal: 1)Bernt Notke: Tallinna Pühavaimu kiriku altar
Üks väheseid täielikult säilinud ja restaureeritud mõisaansambleid. Ennistustöid alustati juba 1972. aastal, mil mõisakompleks siirdus Lahemaa Rahvuspargi omandusse. Mõisa peahoone on barokne, 2-korruseline kõrge sokli ja kelpkatusega, sümmeetrilise kompaktse põhiplaaniga balladionistliku lahendusega kiviehitis. 1. korrus on natukene kõrgem ja pidulikum, kus asusid pidulikud vastuvõturuumid. 2. korruselt võis leida magamistoad ja võlvitud keldrist köögi mantelkorstnaga, veinikambri ning majapidamisruumid. Vormiküllasem on lõunakülgne esifassaad, kus me näeme eenduvaid külgrisaliite, mida kaunistavad roosaknad, pilastrid ja profileeritud räästa- ja viilukarniisid kolmnurkfrontoonide all. Põhjafassaadil asub kõrge keskrisaliit samuti kolmnurkfrontooniga. Lossilikult barokset paraad-treppi kaunistavad dolomiidist raidpiirded lõunaküljel. Tagafassaadilt laskub parki esinduslik treitud balustraadiga trepp.
G.Krämeri (jun.) valdusajast ongi säilinud esimesed põhjalikumad andmed mõisa hoonestuse kohta nimelt sajandi eelmisel kümnendil alanud mõisamaade reduktsiooni käigus võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ... Mõisasüdant ümbritses varbaed. Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile. Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus
Põhjendus viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsiooni ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ja hilisemale piiskopi- ning ordulinnusele. Lihula muuseum Mõte Lihulasse muuseum asutada tekkis siinsete kodu-uurijate hulgas juba ammu. Reaalsemaks muutus kava 1980.-ndate aastate lõpus, mil rahvuslikud ideed muinsuskaitseliikumise vormis ka siia jõudsid. Võimaliku muuseumihoonena nähti siis üht Lihula vanimat mantelkorstnaga puithoonet õigeusu kiriku kõrval Tallinna maantee ääres (Tallinna mnt 35). Tookord jäi muuseum siiski loomata. Muuseumi rajamise idee muutus jälle aktuaalseks 1990. aastate alguses, seoses Mati Mandeli juhitud arheoloogiliste kaevamistega Lihula piiskopilinnuses. Kaevamised näitasid, et Lihula piiskopilinnuse näol on tegemist ühe unikaalseima 13. sajandi katserajatisega kogu Baltikumis. 1993. aastal asutati Mati Mandeli eestvedamisel fond (praegune MTÜ) Keskaegne Lihula, mille
Alles 18. sajandi keskpaiku tugevneb püüe planeerida mõisakeskused ansamblitena, milles tähtis koht oli pargil ja uhkel peahoonel. Vene keisririigi aeg Seoses mõisamajanduse tõusuga 18. sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning rohkete kõrval-ja majandushoonetega. 18. sajandi lõpupoole domineerisid mitme mantelkorstnaga pooleteise- või kahekorruselised baroksed peahooned, mida iseloomustasid avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. 19. sajandi alguseks pääses mõjule klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. 19. sajandi keskpaigast, kui lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest sümmeetriataotlusest nii terve
o talvel kütmisega raskusi o ahjud olid müüritud enamasti värvilistest kahhelikividest o klaasaknad ja kohati tapetseeritud seinad o õuel suviköök, saun, ait ja rehi, uutena neljanurkne karjaaed, hobusetall, köögiviljade ning viljapuude ja põõsaste aed (roosid, kalatiik ja paviljonid pargis) · 18. sajand o enamus mõisaid kivist o barokk Palmse mitmekorruselise mantelkorstnaga pooleteise või kahekordsed hooned, mille sokkelkorrusel asusid majapidamis ja teenijaruumid hoolikalt väljaehitatud kaunistatud avarad esindusruumis (saal ja vestibüül paraadtrepiga) o varaklassitsism - Sagadi · 19. sajand o klassitsism Raikküla peahoone pidulikum, esindusruumid pidulikumad, ruumide arv suurem sammasportikus hoone esiküljel
o talvel kütmisega raskusi o ahjud olid müüritud enamasti värvilistest kahhelikividest o klaasaknad ja kohati tapetseeritud seinad o õuel suviköök, saun, ait ja rehi, uutena neljanurkne karjaaed, hobusetall, köögiviljade ning viljapuude ja põõsaste aed (roosid, kalatiik ja paviljonid pargis) 18. sajand o enamus mõisaid kivist o barokk – Palmse mitmekorruselise mantelkorstnaga pooleteise või kahekordsed hooned, mille sokkelkorrusel asusid majapidamis ja teenijaruumid hoolikalt väljaehitatud kaunistatud avarad esindusruumis (saal ja vestibüül paraadtrepiga) o varaklassitsism - Sagadi 19. sajand o klassitsism – Raikküla peahoone pidulikum, esindusruumid pidulikumad, ruumide arv suurem
dateerida juba 13. sajandisse. Kivihooned on tihtipeale üksikhooned koos väikese eeskojaga. 15.-16. sajandil on Eesti linnades levinud juba teist tüüpi kivihooned, mida nimetatakse dieledornse tüüpi elamuks. Need on sellised tüüpilised kivihooned, mida on Tallinnas säilinud üpriski palju. Diele tähendab maja esimest ruumi – tänavapoolne ruum, kõrge tuba, mis võis omada paljusid eesmärke. Diele taganurgas on asunud keskaegse hoone köögiosa, mis on pealt kaetud mantelkorstnaga. Tuli, mis mantelkorstna all oli, soojendas kogu dielet. Diele teises nurgas asub trepp, mis viib maja ülemistele korrustele, kus asusid kaupmeeste kaubalaod ning igasugused muud tagavarad. Ülemisi ruume ei köetud. Diele taga asub teine ruum, mis on dornse, mis on olnud magamis- ning eluruum. Tagumine ruumi oli ühtlasi ka omaette köetav. Maja keldris asus hüpokaust ahi, mis soojendas dornset. Esimene korrus on elukorrus, kuid ülemised korrused olid kasutusel laoruumidena
2017. aasta oktoobri seisuga käivad seal restaureerimistööd.15 Ahja mõisa on esimest korda mainitud 1553. aastal. Poola ajal kuulus mõis Kaweritele, Rootsi ajal Oxenstjernadele. Peale Põhjasõda kinkis Peeter I mõisa pastor Ernst Glücki lesele, kelle perekonnas oli kasvanud keisrinna Katariina I. 1743. aastal sai mõisa omanikuks Francois Guillemot de Villebois. Sel ajal, 1740ndate lõpus, püstitati mõisa kahekorruseline algselt kahe mantelkorstnaga kroonitud poolkelpkatusega barokne peahoone, mis tollal oli Lõuna- 23 Ahja mõisa peahoone esifassaad. Foto: Kersti Siim 2016 Eesti üks luksuslikumaid. 1766. aastal läks mõis von Liphartide valdusse. Hiljem oli mõis veel von Knorringite ja von Löwis of Menarite omanduses. 1819. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Braschidele. 20. sajandi algusest pärinevad ka rikkalik fassaadidekoor ja ärklilaadne hulknurkne juurdeehitus keskrisaliidil
Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Seoses mõisamajanduse tõusuga 18. sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning rohkete kõrval-ja majandushoonetega. 18. sajandi lõpupoole domineerisid mitme mantelkorstnaga pooleteise- või kahekorruselised baroksed peahooned, mida iseloomustasid avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. 19. sajandi alguseks pääses mõjule klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. 19. sajandi keskpaigast, kui lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest
Tüübilt sarnaste vanabalti majadena on ehitatud ka köstrimaju, pastoraate, koole, mõisahooneid ja vanemaid taluhäärbereid ning mõisate moonakatemaju väljaspool linnu. Linnades olid seda tüüpi hooned algselt enamasti ühepereelamud, kuid hiljem on enamik neist kohaldatud korterelamuteks. Vanimad sellised elamud pärinevad 17. sajandist, enamik aga 18. sajandi II poolest ja 19. sajandi algusest (Joonis 1.5), väiksemates linnades, näiteks Paides ja Rakveres on mantelkorstnaga maju ehitatud veel 1860. aastatelgi. Sageli on selliste hoonete probleemiks n.ö. pinnasesse uppumine, hoone on ehitatud väga madalal soklil ja teepind on hiljem ebasobivalt kõrgele tõstetud. 19 Joonis 1.5 Vanabalti (urbaltisch) tüüpi maja Rakveres, ehitatud 18. sajandil või 19. sajandi algul, taastatud 1980. aastail Rakvere linnakodaniku muuseumiks (vasakul). Vanabalti tüüpi maja Valgas, 19
annaabi.ee 
