rahvusliku narratiivi loomine ja teises otsas rahvusromantikasse pigem kriitiliselt suhtuv lähenemine. Põhiosa selle suuna töödest võiks kanda nime kirjanikuportreed. Sellesse suunda lõikub esimene hüpe modernismi poole. 1920. aastate teisel poolel. See on kirjanduses nõrgavõitu, kuid uurimises tugev põlvkond. Selle seltskonna tuumik jaguneb eluläheduslasteks ja veljestolasteks, kes korraks saavad kokku põlvkonda manifesteerivas Kirjanduslikus Orbiidis. Osa uurijatest jätkab positivistlikku suunda, teine osa proovib tuua eesti kirjandusuurimisse 1920. aastate lõpust alates tekstikesksust. Tekstikeskne lähenemine jääb tollal vaid üksikuteks kildudeks ega saa mingit kindlamat positsiooni akadeemilises uurimises. Aga mingit laiemat traditsiooni neist sel ajal ei kujune. Tegelik tekstikeskne kirjandusuurimine jääb eeskätt uusromantilisse ja
Eeskuju võis anda Johannes Semperi psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924). Vetemaa segab vaimukalt kokku üksteist välistavad stiilitasandid arhailise ja rahvusromantilise akadeemilisbürokraatlikuga. Ta travesteerib rahvusmütoloogiat ja miksib stiile ka raamatutes ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993), kus kergemeelne sisu on pakitud (pseudo)teadusliku uurimuse väljapeetud vormi. ,,Tulnuk" on kirjutatud võimalikkust manifesteerivas tingivas kõneviisis. Sellega kriipsutab Vetemaa alla loo väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi. ,,Tulnukat" saab lugeda antiutoopiana Orwelli ja Huxley' laadis või kui kosmaarset muinasjuttu täiskasvanuile. Karnevaliseeritud tekstimaailmas viited keskajale pole juhuslikud tegutseb salapärane nooruk, kelle ülimaks ideaaliks on absoluutne harmoonia. Ent just sel põhjusel saab temast totalitaarse riigi andunud teener. Sokeerivas lõpplahenduses näeme
annaabi.ee 
