,,Mängu puhul on meil tegu igaühele otsekohe äratuntava, absoluutselt primaarse elukategooriaga, totaalsusega, kui üldse miski seda nime väärib." (J. Huizinga) Kui räägitakse mängust, arvame kõik teadvat selle tähendust. Mäng võib matkida tegelikkust, panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. Mänguks saame nimetada ka rituaalseid toiminguid, kauneid kunste ja sporti, mis sisaldavad arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid ja harivaid aspekte ning võistluslikku momenti. Järelikult on mäng mõttekas tegevus ja igal mängul on mingi tähendus. Mängima õppimine on lapse arenemiseks hädavajalik. Arenedes liigub ta üha kergemalt mängult raskemale, kuni jõuab täiskasvanute päris-mängudesse, mille reeglid ja nõuded on palju keerukamad. Inimene mängib kogu elu ja üks mängu vorme on kindlasti õppimine. Siinkohal tekkiski mõte, et kõnekäänu elukestvast õppest võiks asendada: inimene mängib kogu elu, sureb aga ikka rumalana.