et El Greco sinna õppima läks 1567. aastal. Tema haridustee Veneetsias jäi lühikeseks juba 1570. aastal läks ta Rooma. Seal olles hakkas ta oma Veneetsias õpitut praktiseerima. Pole teada kui kaua ta täpselt Roomas oli, aga umbes 1575-1576. aastatel läks ta Veneetsiasse tagasi. Mitte nagu teised kuntsnikud kes Veneetsiasse olid läinud jäi El Greco on maailimis stiiline kindlalt truuks. Ta maalis ekspressiivses maneristlikus (väljendusrikkalt, jõuliselt) stiilis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Tesoste ülesehitus oli dünaamiline ja mitmeplaaniline. Viimaks ometi Hispaanias. 1577. aastal emigreerus ta esialgu Madridi ning seejärel Toledosse. Seal maalis ta kõik oma täiskasvanuna maalitud maalid. Toledo oli nagu religiooni pealinn Hispaanias, seda oma kireva mineviku pärast
Tänapäeval on maneristlik kunst paljudele väga huvitav ja isegi lähedane. 4. Milline oli maneristlike maalide ruumikujutus? Millist omapärast kompositsiooni võis esineda? Milliseid värvitoone eelistati? Maneristide maalidele on omane ruumikujutuse ähmastumine, ebatavaliste, tihti nn. Mürgiste värvitoonide eelistamine ja seletamatu päritoluga valguse kujutamine. Renessansiajastu kunstis olid tegelased tihti paigutatud pildi pinnale võrdhaarse kolmnurga kujuliselt, maneristlikus kompositsioonis võib selline kolmnurk seista hoopis teravikul, mõnikord laotub pildil kujutatu rahutult üle kogu pildi pinna, mõnikord suundub nurgeti illusoorsesse sügavusse. 5. Kuidas kujutatakse maneristlikes kunsti teostes inimeste anatoomiat? Too näiteid. Inimese anatoomiat kujutati moonutatult, näiteks on kehad ebaloomulikult pikad. Parmigianimo maalis ,,Pikakaelaline madonna" on naisel ebatavaliselt pikk kael.
El Greco maalimisstiil on avaldanud mõju uuemale suunale, nt ekspressionismile. VORMVÄRVRUUM ja kristliku teema käsitlus manerismis Manerismi puhul märkame, et figuurid venitatakse pikemaks, on lodevad, õõtsuvad. Esineb palju põhjendamatuid, sageli täiesti ulmelisi poose. Miimika on kunstlik, inimtundeid kujutatakse äärmuslikult. Vormis esineb palju reaalsuse väänamist (nt Agnolo Bronzino Venuse ja Cupido armustseenis, kus tüdrukul tagaplaanil on käed vahetusse läinud). Maneristlikus maalikunstis mõjuvad pildid kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid looduskauged, lillakad, väävelkollased, mürkrohelised. Sageli kasutatakse ka musta. Ruumi kujutamisel esineb läheduse ja kauguse vastandamist. Kaugemad pinnad on sageli tunduvalt tumedamad kui lähemal asuvad pinnad. Mis puutub kristliku teema kujutamist, siis sisu väga ei muutunud, küll aga oli see jõulisem ja dramaatilisem. Väga
väljendavad ,,Taevane ja maine armastus", ,,Flora", ,,Tüdruk puuviljadega". Piibliteema ,,Maksuraha", Portreed paavst Paulus III, keiser Karl V. Paolo Veronese. ,,Pidusöök Levi majas". ,,Veneetsia triumf" 9. Milline on enamasti maneristliku maali üleskujutus, värvid, inimeste kujutamine jne. Maneristide maalidele on omane ruumikujutuse ähmastumine, ebatavaliste, tihti nn. Mürgiste värvitoonide eelistamine ja seletamatu pöritoluga valguse kujutamine. Maneristlikus kompositsioonis laotub mõnikord pildil kujutatu üle kogu pildi pinna, mõnikord suundub nurgeti illusoorsesse sügavusse. Inimese anatoomiat kujutatakse moonutatult, näiteks on kehad ebaloomulikult pikad. 10. Kes oli El Greko? Tema töö, elu. Tänapäeva kuulsaim manerist. Pärit Kreetalt. Tihti loetakse kuuluvaks hispaania kunsti ajalukku. Loomingu lähtekoht veneetsia manerismis. Värvivalik toetab püüet tõusta kõrgemale igapäevasest kogemusest. ,,Krahv Orgazi haudapanek" 11
hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud. Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline. Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590-1652) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664). Zurbaran oli Velazqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, seejuures aga hoopis ühekülgsem. Maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon.
Nad tunnevad rõõmu oma kannatustest, alistuvad raskustele ja jõuavad magusas eneseunustuses ülima õnneni. Kunstnik eelistab ruumitut tausta ning kasutab peamiselt kahvatut ja halvaendelist valgust. Isegi kehad on kaamed ja veretud Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Ta maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline. Oma kirglikkuses ületab hilisem El Greco isegi Tintoretto. El Greco väljendab oma visioone selgelt ja kujukalt. Ta joonistas inimesi kui rahutu ja tundliku hinge isiklikke muljeid, hingi, mis püüavad kõiges näilises ja kaduvas leida maailma kõiksuse põhialuseid.
Duomo esimene arhitekt ei ole täpselt teada. Dokumentides mainitud Simone da Orsenigo paistab olevat rohkem midagi töödejuhataja taolist. Kõige tõenäolisem on, et kaasati palju arhitekte, mõned neist kindlasti ka Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Müürsepad ja muud ehitusmeistrid olid palgatud Como ümbrusest jt maapiirkondadest, ent ka Austriast, Ungarist ja mujalt. Kiriku pikk ehituslugu kajastub ilmekalt fassaadil, millega tehti algust 1590. aastal. Esialgu pidi fassaad tulema maneristlikus stiilis suurte uste ja madalate akendega. Töö aga peatati, sest leiti, et tulemused ei sobinud kokku ülejäänud ehitisega ja 1650. aastaks valmis uus kavand, mille järgi säilis juba valmisehitatu, kuid sambaid ja tugipiilareid muudeti gootilikumaks. Fassaadi ehitamine jõudis lõpule alles 18071814 vastavalt Napoleon I juhistele. Duomo on kaunistatud tohutu hulga skulptuuridega, mida on lisatud kogu kiriku olemasolu vältel.
annaabi.ee 
