kraadpäeva järel. Silmtäpp-mari on võrreldes varasemate staadiumidega välismõjudele vähem tundlik, sellist marja on võimalik loendada, surnud terade eemaldamiseks läbi sorteerimisautomaadi lasta ja müügiks transportida. HALLITUS Haiguste leviku vältimiseks töödeldakse marja joodi sisaldavate desinfitseerivate preparaatide – jodofooridega (kommertsnimed Actomar, Bufodine). Traditsiooniline vahend marja desinfitseeri miseks (eriti Saprolegnia vastu) on olnud malahhiitroheline (lahus vahekorras 1 : 100 000), mis on aga kantserogeense toimetõttu praegu Euroopa Liidus keelatud. KOORUMINE JA EELVASTSETE ARENG Koorumine toimub 300–370 kraadpäeva pärast viljastamist. Eelvastsete kõhu all on rebukott, eraldi uimede asemel on keha ümbritsev läbipaistev ja kiirteta uimekurd, suu ja lõualuud ei ole lõplikult välja kujunenud ja toidu haaramiseks sobivad. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad
Enamik kalade parasiite ei põhjusta nendega ühes ja samas veekogus elavate kalade hulgas nakkuspuhanguid, kuid nad võivad muutuda ohtlikuks veekogusse toodud uutele kalaliikidele, kellel puudub vajalik immuunsus. Haiguste korral kalakasvanduses ravitakse kalu. Nakkushaigusvastaseid ravimeid antakse söödaga või süstitakse. Ka kalade sooleparasiitide vastu antakse ravimeid söödaga. Kui parasiidid pesitsevad kehapinnal, uimedel ja lõpustel, tehakse kaladele ravivanne (keedusool, malahhiitroheline, ammoniaak). Looduslikes veekogudes on neid vahendeid võimatu kasutada. Kalade nakkushaigused inimestele edasi ei kandu, ent kalad võivad ohtlikud olla inimestele omaste pisikute kandjatena, kui infektsioon on sattunud veekokku, näiteks koolera ja düsenteeriapuhangute korral. Sageli ei julge inimesed süüa kala kui näevad tema kõhuõõnes või sooles usse. Sellised suured, kergesti märgatavad ussid ei ohutsta inimest. Ussid tuleb koos sisikonnaga kõrvaldada ning kala võib toiduks
Enamik kalade parasiite ei põhjusta nendega ühes ja samas veekogus elavate kalade hulgas nakkuspuhanguid, kuid nad võivad muutuda ohtlikuks veekogusse toodud uutele kalaliikidele, kellel puudub vajalik immuunsus. Haiguste korral kalakasvanduses ravitakse kalu. Nakkushaigusvastaseid ravimeid antakse söödaga või süstitakse. Ka kalade sooleparasiitide vastu antakse ravimeid söödaga. Kui parasiidid pesitsevad kehapinnal, uimedel ja lõpustel, tehakse kaladele ravivanne (keedusool, malahhiitroheline, ammoniaak). Looduslikes veekogudes on neid vahendeid võimatu kasutada. Kalade nakkushaigused inimestele edasi ei kandu, ent kalad võivad ohtlikud olla inimestele omaste pisikute kandjatena, kui infektsioon on sattunud veekokku, näiteks koolera ja düsenteeriapuhangute korral. Sageli ei julge inimesed süüa kala kui näevad tema kõhuõõnes või sooles usse. Sellised suured, kergesti märgatavad ussid ei ohutsta inimest. Ussid tuleb koos
Bütsantsi kunstis rõhutatud dekoratiivsus, värv ja joon avasid tee ka idamaiste vormide paremiku sissetungile. Bütsantsi profaanehituste sisekujundus ei ole säilinud, kirjalikud allikad viitavad sisekujunduse külluslikkusele, mille rõhutamiseks kasutati rikkalikult tekstiili, mis oli idamaade mõjutustega (propaatkangas – metallniidist mustritega). Värvid. Bütsantsi interjööris kasutatud värvipalett oli rikkalik ja toretsev, domineerivad kuldne, purpurpunane, tumelilla, malahhiitroheline ja must. Värvide kasutamine ei teeninud naturalistlikke eesmärke, dekoratiivsed pinnad saavutati selge, tugeva ja ereda värvigammaga. Kuld oli alati võimu ja väärikuse sümbol. Värv sai oluliseks ka mosaiikide ja freskode loetavusel – kõigel oli oma spetsiifiline värvigamma. Ornament. . Dekoratiivseid ornamente kasutati enamasti põrandamosaiikides. Kõiki pindu kattev ornamentaalne kujundus tähendas rikkalikkust. Taimsed motiivid stiliseeriti kerajateks vormideks,
h. Saprolegnia kasvu. Eraldihautamine eeldab siiski seenhaiguste tõrjeainete (malahhiitrohelise) kasutamist. Marjateri tuleb vannitada malahhiitrohelisega igal teisel päeval või vähemalt kaks korda nädalas . Töökindel malahhiitrohelise sisaldus on 100 ppm (osa miljoni kohta) ehk 100 mg/l hautamisvee kohta. Lühiajalise vannitamise korral võib kasutada isegi 500 ppm sisaldust. Sel juhul hautamisnõud uputatakse vannitamislahusesse mõne sekundi-minuti vältel. Malahhiitroheline hävitab efektiivselt mitte ainult Saprolegnia, vaid ka katkuseene niidid ja spoorid, mistõttu kunsthautamisel võib toota katkuvabasid vastseid ka katkuga nakatunud emaste signaalvähkide marjast. Paraku on tänapäeval enamuses Euroopa maades malahhiitrohelise kasutamist selle kemikaali mürgisuse tõttu tugevasti piiratud. Eraldihautamise eeliseks on hautamisruumi kokkuhoid, sest juba mõne ruutmeetri suurusel pinnal saab hautada kümneid tuhandeid marjateri
annaabi.ee 
