Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
lasti:
"Mehed ja naised on vangistatud aastatuhandete kultuuriliste määratluste võrku, mis
on nii mitmekesine, et seda on võimatu analüüsida. Me ei saa rääkida ei naisest ega
mehest ilma, et etendaksime osi ideoloogilises teatris, kus representatsioonide,
kujutluste, mõtete, müütide ja samastumiste paljunemine jätkuvalt muudab, vormib ja
vahetab iga inimese kujutlussüsteemi ja teeb eeskätt kõige defineerimise olematuks ja
maksvusetuks." (Cixous : 83)
Toril Moi leiab Cixous´ tekste uurides, et nende antianalüütilisus on ette kavatsetud.
Nii nagu Cixous ei usu teooriasse ja analüüsi, laidab ta maha ka analüütilise
feministliku diskursuse ega pea ka ennast feministiks. Ta keeldub feministi sildist,
8
kuna feminism on tema meelest kodanlik võrdsuse nõudmine, mille kaudu naised
taotlevad võimu kaasaja patriarhaalses süsteemis
annaabi.ee 
